Mõnikord on mul tunne, et liiv hakkab tasapisi tagumikust välja pudisema. Ma olen küll alles 48-aastane, ent paljustki lootusetult maha jäänud.

Nii ei tea ma näiteks enam eesti bände ja lauljaid, kuigi tundsin veel hiljuti iga kohalikku popstaari isiklikult. Nüüd võite mulle riigi armastatuimat artisti näidata ja mina küsin, kes see niisugune on.

Samas annab vanadus mitmeid eeliseid. Ma mäletan nimelt, milline oli elu ilma välismaal käimise ja viineriteta. Ma mäletan, kuidas Tallinnast Keilasse helistamiseks tuli spetsiaalse operaatoriga pool tundi kaubelda ja kuidas telekas oli värvipime. Ja loomulikult mäletan ma, milline oli elu ilma tehnoloogiata.

Hiljuti tähistas kahekümne viiendat sünnipäeva nähtus nimega tekstisõnum. 1992. aasta 3. detsembril saatis inglise tarkvarainsener ajaloo esimese messi: Merry Christmas. Ta trükkis oma teksti arvutil, sest sõnumite kirjutamine polnud telefoniga toona võimalik.

Küll aga vastuvõtmine, eriti kui sul sattus olema Orbitel 901 nimeline telefon. Seda tuli  küll seljas ringi tassida ja välja nägi ta sama seksikas kui veoauto Ural-375, ent mobla on mobla.

Veel üsna hiljuti oli kiireim (ja kalleim) viis teisele inimesele teadet saata asi, mida nimetati telegrammiks. Ametlikult oli telegramm telegraafside kaudu edastatav sõnum, mis viidi saajale kätte küll kirjalikul kujul, ent mis levis keeruliste koodide abil. Sul tuli telegraafioperaatori juurde vantsida, too kodeeris su sõnumi ära ja saatis koodi, kuhu vaja. Teises Eesti (või maailma) otsas võttis järgmine operaator koodi lahti, muutis selle tagasi kirjalikuks tekstiks ja vantsis tulemusega adressaadi juurde.

Tohutu jändamine, aga just seetõttu ei tulnud kellelegi pähe saata telegrammi, mille sisuks oli “tsau, mis teed?” või “omg, kas sa Pille uut peikat oled näind vä???!!!???”. Iga tähemärk maksis ja inimesed saatsid ainult selliseid sõnumeid, millel oli mingi tähendus.

Fotodega oli täpselt sama lugu. Veel hiljuti tuli isetehtud fotode vaatamiseks neid esmalt spetsiaalses keemilises lahuses leotada ja seda suurema täpsusega inimesed oma fotokaadreid sättisid. Ei olnud nii, et klõpsid tuhat korda ja head pilti ei saa ikkagi. Aega võeti nii kirjalikke kui visuaalseid sõnumeid moodustades ja seda täpsemad need lõppkokkuvõttes said.

Järgmine kord sms-i komponeerides soovitan mõelda, et iga täht, mille sa oma sõnumisse trükid, maksab 1 euro. Sa hämmastud, kui palju tarbetut infot päeva jooksul edastamata jääb. Värskelt 25-aastaseks saanud tekstisõnum seda väärt, et temasse lugupidamisega suhtuma hakata.

Mihkel Raud

16.01.2018