Tahad uut gaasipliiti osta ning saadad müügifirmale viisaka e-kirja. Kolme päeva pärast tuleb vastus…

„Vbndust, meil siin eila segadus oli, lemps (meie loamees( puhkas,  nüüd vaatasime asja korda ,  pliitasi onm laos kaks tükki kantke 190 eur meie kontole vladik sõidab õhtal läbi oaneb pliita püsti.”

„Jeesus,” mõtled endamisi. Kes iganes selle kirja kirjutas, on düsgraafik või idioot. Ilmselt mõlemat. Inimene, kelle ajust töötab kas või kaheksandik, pole võimeline nii valesti kirjutama.

Võib-olla tõesti. Võib-olla praegu. Aga mõne aasta pärast võib olla nii, et ainult selliseid e-kirju kirjutataksegi, taoline grammatika on valdav ning kellelgi ei teki küsimust, kas sarnase kirja autor ikka terve mõistuse läheduses asub.

Tänada tuleb selle arengu eest loomulikult tehnoloogiat. Täpsemalt seda, kuidas me tehnoloogiat kasutame. Häda selles, et kirjutusvahendid (ja ma ei räägi pastakatest) muutuvad aina pisemaks ja mobiilsemaks. Kui me üldse kirjutame, siis virtuaalsel klaviatuuril pöialdega ruutmillimeetri suuruseid punktikesi pressides.

See on omakorda jube tüütu, eriti grammatiliselt õigesti kirjutada tahtes. Sestap seisab inimkond kahe valiku ees. Üks on virtuaalsed klaviatuurid unustada ja õigete juurde naasta. Teine on unustada grammatika. Ei pea Nastja ega Veeliks olema, et ennustada, mis suunas asi laheneb. On juba lahenenud.

Ingliskeelsete sõprade kirjutatust ei saa ma juba ammu midagi aru.

“Lmk m8,” kirjutas üks Londonis elav tuttav paar aastat tagasi. Kuidas palun? Lmk? M8? Mis jura see on?

Ei mingit jura. See on uus inglise keel. „Let me know mate” ehk „Anna mulle teada, sõber” on tolle tähtede-numbrite kombinatsiooni tähendus.

Ameerika sõpradega on sama lugu. Kirjavahemärke ei viitsi keegi sõrmeotsaga telefoni taguda, you’re on nüüdsel ajal lihtsalt your, I’ll on Ill ja nõnda edasi. Komadest rääkimata. Või küsi- ja hüüumärkidest, neid asendavad emoji’d.

Eesti keeleski on sama pull. Pahatihti pead inimese sõprusringkonda kuuluma, et tema kirjadest aru saada – üks ja sama asi võib erinevates seltskondades täiesti erinevaid asju tähendada.

See oli vist Tiit Hennoste, kes rääkis, et keel on ajas muutuv protsess ning seda vägivaldselt reguleerida on võimatu. Eks ongi. Paratamatu, aga natuke kurb ikka. Ja kui kirjakeele saatus on emotikonideks ning gifideks muutuda, ei saa selle vastu ei seaduse ega kampaaniatega. Kui sul on ideid, kuidas saab, siis lmk, m8!

Mihkel Raud

17.07.2019