Hardi Volmer rääkis, et kui ta esimest korda LinkedIn’ilt e-maili sai, arvas ta esiotsa, et talle kirjutab keegi vene härra nimega Linkedin.

Ka mina olen hakanud hiljuti tähele panema, et mu Twitteri jälgijate seas on jube palju vene nimega inimesi. Küll mitte härra Linkedinit või proua Linkedinat, aga ometi. Ja neid lisandub pea iga päev.

Miks? Ma kirjutan ju eesti keeles (nii vähe, kui ma seda Twitteris teen) ning pakun huvi (kui üldse) ainult eestlastele. Ja sain siis aru: Twitter soovitab teatavasti igaühele, kes uue konto loob, paari-kolme inimest jälgida. Ja et need soovitused kasutaja geograafiast sõltuvad ning et mina miskipärast nende soovituste seas olen, satubki mu jälgijaks tuhandeid inimesi, kes minust mitte midagi ei tea.

Aga sinu Twitteri või Facebooki sõpradel võib olla ka peenem plaan. Üks tuttav preili rääkis elevusega, kuidas mingid sadade tuhandete jälgijatega Ameerika gurud teda sotsiaalmeedias jälgima on hakanud. Et issake küll, ma olen vist ikka täiega tegija, et nii kõvad ässad mu pilte instas vaadata tahavad.

"Paljusid need ässad ise jälgivad?" küsisin ma preili käest ja sellele küsimusele ta vastata ei osanud, kuid vaatas kohe järgi.

"Sada kolmkümmend kuus tuhat seitsesada viis," ütles ta ühe guru jälgitavate arvu ja elevus oli tema häälest kadunud.

Just - inimesed hakkavad su sotssõpradeks lootuses, et sa viisakusest siis sedasama vastu teed. Ja nii näedki Facebooki või Instagrami avades sadu pilte titadest, kelle vanemaid sa ei tunne, kes aga ometi su Facebooki "sõbrad" on. Mis paneb muidugi küsima, mis pagana asi see sõprus üldse on? Eriti maailmas, kus virtuaalse sõbra kaotamine on pea sama lihtne kui tema leidmine. Jagad mõnd linki, mida mõni su "sõber" vaadata ei taha, ja ongi suur armastus läbi.

Enam veelgi. Ma olen kuulnud inimestest, kes olidki sõbrad, kohe päris elus olid, said aastaid oma pisitülid klaaritud ja puha, aga ühel hirmsal päeval Facebookis niimoodi tülli pöörasid, et tänase päevani tänaval teineteisele "tere" ei ütle. Facebooki tülid muudab topelthulluks ju see, et nad suure publiku ees toimuvad. Sealt tekib pöörane lisasurve oma sõnavõttudes aina kangemaks minna ja nii need aastatepikkused verevendlused Facebookis kahe päevaga lõpevadki.

Kuidas siis sotsiaalmeedias sõpru juurde võita ja neid mitte kaotada? Vastus on tegelikult väga lihtne: sellest küsimusest tuleb sõna "sotsiaalmeedia" lihtsalt ära võtta. Seda enam, et juba kümne aasta pärast meenutab inimkond Facebooki sama moodi, nagu ta täna kassetmagnetofoneid või alt laiu krimpleenpükse meenutab: olid ajal, mil kui sul neid ei olnud, polnud sul ka sõpru.

Mihkel Raud

31.07.2017