Kui Steve Jobs maailmale esimest korda FaceTime’i – ehk Apple’i videokõnet – demonstreeris, olin veendunud, et nüüd on mõistlikkuse piir ületatud. Apple on muidugi alati inimestele uusi vajadusi välja mõelnud ning nende rahuldamiseks lahendusi müünud, ent miks peaks telefonikõne pilti näitama?

Kas telefonikõne ilu selles ei peitugi, et mul ei tule teise inimesega vesteldes oma välimuse või nina nokkimise pärast muretseda? Kui FaceTime muudab jäädavalt telefonikõne olemust (nõndaviisi Jobs ju lubas), siis kuidas ma edaspidi vannis või kasvõi saunalaval kolleegile helistan?

Ajalugu on FaceTime’i (ja kõik ülejäänud videokõnede) õigustajad õigeks ning skeptikud eksinuks mõistnud. Eriti muidugi lähiajalugu. Ehk viirus, mis meid juba pikemat aega üksteisest lahutab.

Koroonaviirus on nagu laulev revolutsioon: kui see kord õnnelikult läbi saab, ronivad kõik koobastest välja ning kukuvad üksteise võidu seletama, kuidas just nemad eesti rahva kannatustele lõpu tegid. Ja kuidas kõik ülejäänud – eriti muidugi need, kes praegu eesliinil võitlevad – tekkinud olukorras süüdi olid.

Märgid on juba õhus. Pead pole veel lendama hakanud, kuid süüdlaste otsimine – ja leidmine! – on vältimatu. Terviseamet, opositsioon, koalitsioon, perearstid, pangad, valitsus – võimalike patuoinaste nimekiri on muljetavaldav. Ja muidugi tehnoloogia! Selleta ei saaks viirus ju nõnda kiiresti levida. Poleks lennukeid, püsinuks haigus Hiinas. Poleks mobiiltelefone – arvavad mõned –, poleks viirust ollagi.

Paraku on viirused maailma laastanud ammu enne esimest lennukit või mobiiltelefoni. Tehnoloogia pole tänases kriisis mitte vaenlane, vaid meie ainus sõber. Kuidas me ilma FaceTime’ita (või mõne sarnase suhtluskanalita) koosolekuid saaksime pidada? Ma pean ju nägema, millisel ilmel boss mu kvartaliaruannet kuulab-vaatab.

Ma olen piisavalt vana mäletamaks aegu, mil teekond Delfisse võis pool tundi kesta, sest dial-up-modemil oli kalduvus rahulikult atra seada. Mäletan ka seda, kui Delfit ulmefilmideski ette ei osatud kujutada. FaceTime’i osati, aga justnimelt ulmefilmides.

Kodukontorist polnud näiteks niinimetatud Hong Kongi gripi ajal, mis 1960ndate lõpus miljon inimelu võttis, juttugi. Kõigis kodudes polnud telefonegi, rääkimata sellistest, mille ekraanil(!) õnnestunuks PowerPointi esitlust jagada.

Olgem õnnelikud, et koroona meid täna tabas. Lõpetagem hala, kuidas see meid vaimselt hävitab, kui füüsiliselt õnnestubki pääseda. Minu vanaemal polnud ei video-chat’e, tasuta internetikõnesid, online multiplayer’it ega muid imesid, mille abil kodus kügelemine natukenegi meeldivamaks muuta. Viirused olid tal aga küll.

Nii et omal veidral moel on kurtmine teemal “me polnud koroonaviiruseks valmis” tõest valgusaastate kaugusel. Olime ja oleme. Ning kuidas veel!