Kas on midagi naeruväärsemat arvutimängijast?

3 minuti lugemine

Ma olen vanamoodne vanainimene. Asi poleks märkimist väärt, kui mu ümber lugematus koguses moodsaid vanainimesi ei tiirleks.

Neid nähes küsin alati, mille pagana pärast mina vanamoodne pean olema? Seda enam, et tegelikult on moodne väga lihtne olla.

Mille poolest vanamoodne vanainimene kaasaegsest siis erineb? Väga lihtne: lapsena arvab vanamoodne vanainimene, et tema töö on mäng; suureks kasvades jõuab ta aga veendumusele, et tema töö on... töö. Moodne vanainimene peab mängu oma tööks aga ka keskeas.

Mängur

Nood pudelipõhju meenutavate prilliklaasidega vanamehed, kes naelutatult teleka ees PlayStationi või Xboxi kaugjuhtimispulti mudivad, tundusid mulle esiotsa kummalised. Ma ei suutnud aru saada, miks nad seda teevad. Miks võtavad nad end töölt vabaks, tõmbavad päise päeva ajal kardinad ette ja veedavad tunde reaalsuses, mida ei ole olemas? Miks kulutavad nad arutut raha ja aega millelegi, mis on ette nähtud inimese elust tema täiskasvanuks saades lahkuma?

Põhimõtteliselt ei erine video- ja arvutimängud ju Matchbox autodest, mida ema Soomest tõi. Neid on küll veidi keerulisem "põrandal veeretada", kuid sisuliselt on kaasaegsed arvuti- ja videomängud samasugune vorm tegelikkuse eest põgenemiseks. Lastel on seda vaja fantaasia elavdamiseks, ent mida paganat on vaja minusugusel keskealisel mehel elavdada? Äkki hoopis kehakaalu langemist ja tööviljakuse tõusu?

Nojust! Ja kuidas aitavad arvutimängud mul seda teha? Ei aitagi ju? Isegi vastupidi, kas pole? Kui kaua ma vihaseid linde ragulkasse laadides kartulikõrpsupakist suudan eemal olla?

Need küsimused vaevasid mind täpselt nii kaua, kui ma kord ühele lapseohtu preilile pidin seletama, kes oli Paul Keres. Ta oli nimelt muuseumis viie-kroonist näinud ja uuris nüüd, kes see vanamees on, kes sellel lösutab. No ja mis siis seletasin, et Keres oli maailmakuulus eesti maletaja.

"Mis asi on maletaja?" uuris preili vastu.

"Inimene, kes mängib malet," vastasin mina.

"Oot see vanamees mängis midagi vä?" kukkus tüdruk naerma.

Ma sain korraga aru, et mingil veidral moel on kõik nood pudelipõhjadega Minecrafti sõltlased omamoodi moodsad Keresed. Mõni võib koguni väita, et Minecraft on malest keerulisemgi ja isegi kui see nii ei ole, on Minecraft parajat intellektuaalset pingutust nõudev ettevõtmine igatahes. Ja selle loogika järgi on Pokemon Go kabe ja Angry Birds on nips. See viimane teab mis ajugümnastikat ju ei eelda, kuid stressi maandamiseks või aja parajaks tegemiseks oli nips üks igavesti vahva mäng. Ja on ka Angry Birds ning kõik need ülejäänud spin offid, mida ma olen viimasel ajal kriminaalselt tihti oma telefoni hakanud tõmbama.

Loomulikult on võimalik kõigega liiale minna, nii nagu lähevad paljud tippmaletajad malega. Ja kui ma mingist järjekordsest online turniirist osavõtmiseks end töölt pean lahti võtma, siis olen ma ilmselt liiale läinud. Küll aga ei tundu moodsa vanainimese kontseptsioon tolle Kerese vestluse järel enam nii naeruväärne.

Vähe sellest, ma kaalun tõsimeeli PlayStationi soetamist. Või on Xbox parem? Ja millisest mängust ma peaksin alustama? Kes teab? Kes aitab vanamoodsal vanuril kaasaegseks saada? Teadagi kes: kaks 21. sajandi Moosest ehk Google ja Amazon. Aga see on juba teine ja palju pikem jutt.

Mihkel Raud

30.05.2017