Mulle väga meeldib see, mille suunas inimeste maailm vankumatult ja pea kõigis oma ilmingutes liigub – õnnelik pole enam see, kellel on surres võimalik palju asju. Ehk teisisõnu: kõike seda head ja kasulikku, mida need asjad meile pakkuda suudavad, saame me endale lubada neid asju ka reaalselt omamata.

Inimkond kasvab tohutu kiirusega, Maa pakutav energia ja toidu kogus on aga piiratud ning vaid osaliselt taastuv. Seega kõigile lihtsalt hüvesid ei jätku. Tuleb jagada. Ning mentaliteet on selles osas vähegi arenenumates planeedi piirkondades kapitaalselt muutunud, asjade ja teenuste jagamisest on saanud trend.

Tuleviku ennustamine on tihtipeale tänamatu töö...

Tõepoolest, igapäevaseks rutiinseks kodu-töö-pood-kodu-kontsert-kodu logistikaks ei pea enam ilmtingimata omama autot. Kui ühistransport on tasuta, puhas, mõistliku sageduse ja sobivate marsruutidega, siis milleks kulutada aega, närve ja raha oma Škoda poputamisele?

Sellest loogikast lähtudes on see megasuur tee-ehitus (koos üüratu puulangetamisega), mis toimub praegu Haabersti ringil või mida plaanitakse Reidi teega, minu hinnangul tagurlik avaliku raha kulutamine. Trendikas, tulevikkuvaatav kulutus oleks luua ülikaasaegsete isejuhtivate elektrirongide kiirtee marsruudil Muraste-Haabersti-Kesklinn-Kadriorg-Viimsi (harud muidugi ka Jürini ja Laagrini). Mitte aga raisata raha õhutusele kasutada ikka rohkem ja rohkem keskkonda saastavaid autosid.

Olgu, selliseid ronge me täna veel ei saa. Seda enam meeldib mulle see, mida teevad Taxify vennad koos Hiina uute vähemusosanikega oma Baltika kvartali peakontoris. Esiteks muidugi sõidujagamine kui nähtus – keegi ei jaga muidugi oma igapäevasõite juhuslike kaaslastega, sellest ei tulnud midagi välja. Aga kui nn taksode hulk on läbi selle teenuse kasvanud väga suureks, autod paremaks, juhid viisakamaks, siis on juba suur võit saavutatud.

Kuid mis peamine – taksohind on alla ja ka kontrolli alla saadud. See tähedab, et taksost on saamas tõsiseltvõetav alternatiiv suurele ühistranspordile ka nende jaoks, kelle rahakott seni selliseid sõite välja ei kannatanud. See on oluline trend.

Ma ei imestaks sugugi, kui näeme järgneva kuue kuu jooksul Tallinnas ka taksode kuukaardi maailma esmaesitlust. Kui keskmine taksosõidu hind on teada, sagedus ja disants ka, siis peaks matemaatika üsna lihtne olema mõistliku kaardihinna väljaarvutamiseks. Kindlasti tulevad alguses mahupiiragud, kuid küll kaovad peagi needki.

Transport on kahtlematult teema, kus vana hea eestlaslik omamiskultus peagi korraliku raputuse osaliseks saab.

Telekas kogu aeg silme ees

See kõik on reaalsus. Kuid unistagem veidi ka mitte nii reaalsetel teemadel, mis tegelikult on täpselt sama käegakatsutavad. Ma räägin liitreaalsusest ja näiteks Microsofti sellekohasest Hololensi arendustest – tulemuseks juba praegu esimesi arglikke praktilisi kasutusi leidev ulme, kus vaataja silme ees seotakse omavahel reaalsed ja tehisobjektid, helid ja teised aistingud.

Seda võimaldav tehnoloogia on läbi prillide (ja tulevikus läätsede) muudetud nii osavaks, et suudab inimese aju ära petta sedavõrd, et teda reaalselt ümbritsev muutub virtuaalseks ja virutaalne reaalseks. Fantaasia lendulaskmiseks pole enam palju vaja.

Mis oleks, kui meil polegi enam vaja tulevikus reisida? Kui Google Street View muutuks lahenduseks, kus me tunneme end iga keharakuga kus iganes soovitavas maailma kohas.  Ja vaadata vaikselt ringi rannas mitte üksi, vaid soovi korral ka koos kaaslastega. Tõenäoliselt on see praegu veel ulme.

Palju reaalsem ja kiiremini meieni jõudev on kahtlematult see, et televiisoreid peagi enam tõesti vaja pole – nagu ka pereliikmetega jagelemist, kes, kus ja kui kõva heliga vaadata tohib. Holograafilised arvutid suudavad juba praegu teleri manada mis iganes seinale või olustikku – täpselt nii suure ja särava kui keegi soovib. Minu pärast kasvõi Tallinna-Tartu rongis vastasistuja laubale.

Holograafika ei peatu seal. Juba praegu kasutatakse Hololensi tehnoloogiat näiteks autode modelleerimisel, turvaliste haiglapalatite loomisel, ehitiste projekteerimisel, liikuvate 3D-mudelite loomisel, ka meditsiiinis kergematel operatsioonidel.

Meie enda Tallinna Kaubamaja katsetas mõne kuu eest virtuaalset proovikabiini, kus inimene sai kõigest sekundite jooksul virtuaalselt enda peal proovida näiteks kogu kevadkollektsiooni. Väheneb metsikult aja- ja materjalikulu ning vargused. Lisaks tekib näiteks võimalus diivanipoes nähtava kujutlemiseks enda elutoas.

Taas näited sellest, et televiisori vaatamiseks ei peagi omama televiisorit, riiete proovimiseks ei pea suunduma proovikabiini või kuskil viibimiseks ei pea sinna füüsiliselt lendama.

Meid ootab huvitav tulevik, elame põneval ajastul.