Sama kindlalt kui Eesti jalgpallikoondis kaotab Hollandile ja Saksamaale, jõuab igal sügisel minu taskusse uus iPhone. Küll mitte päriseks, aga uurimiseks ja puurimiseks ikka. Kuidas oli üks kuu iPhone 11-ga elada?

Esimene nädal

Suhte algus oli konarlik. Telefoni esmalt enda käes hoides ei suutnud ära imestada, kuidas on võimalik, et sedavõrd kallis telefon on nii aegunud välimusega. Jah, telefonimaailmas on paari aasta tagune disain juba aegunud. Otsaees passib suur kulm ja ekraani ääredki on võrdlemisi paksukesed.

Järgmised paar tundi veetsin telefoni seadistades, otsides enda ustavaid äppe ja nendesse sisse logides. Androidi pealt Androidi peale liikumine on tunduvalt mugavam olnud. Hiljem sain teada, et minu aastavanune iCloudi backup oli pärast poolt aastat lihtsalt “aegunud”. Kahju. See oleks kõvasti aega kokku hoidnud.

Kaduma läks ka minu Whatsappi vestlusajalugu, kuna seda varundavad iPhone’d ja Androidid erinevalt. Aga seda oskasin juba iPhone XS Maxi kogemuse tõttu oodata.

Oli ka positiivset. Viipamise teel navigeerimine oli harjumuspärane, kenasti viimistletud ja mugav. Telefoni ekraan tundus näpu all mahedalt pehme ja klots ise käes kallis. Täpselt selline nagu üks korralik iPhone olema peab.

Alguses kartsin, et pean sobiva laadija leidmise pärast hakkama ekstra muretsema (mu kott on USB-C ja microUSB laadijaid täis), aga õnneks on paljudel kolleegidel just iPhone. Meelerahu lisas juhtmevaba laadimine, mistõttu ma ei pidanud magamisharjumusi muutma. Telefon laadimismatile ja igal hommikul 100% akut garanteeritud.

Teine nädal

Ilma sõrmejäljelugejata toimetamine nõuab veel törts harjumist. Võrdlemisi tüütu on iga kord telefoni laualt veidi kergitada, et ta mu näo ära tunneks ja end avaks. Kuuekohalist koodi trükkida on ka ju tüütu, kuna selle tõttu telefon võbeleb laua peal. Õnneks töötab FaceID palju kiiremini kui varem. Tunneb mu ära isegi siis kui sall ümber suu.

Lukustamisest rääkides, mulle väga meeldib Apple’i lahendus näidata lukustatud ekraanil, mis äpp saatis teavituse ja alles pärast Sinu näo ära tundmist ülejäänud teavituse sisu kuvada. Ülimugav

Sain taas tunda iPhone’i omaniku võlusid ja valusid, kui Instagramis hakkasid mind jälitama just iPhone’dele suunatud reklaamid. Olgu siis selleks pilditöötlusäpid või telefoniümbrised, aga neid oli minu maitse jaoks kuidagi liiga palju.

Telefon on paaril üksikul juhul ka omadega korraks kokku jooksnud ja teine nädal toob endaga järjekorras juba teise iOS uuenduse. Mis on positiivne, sest see näitab, et Apple tegeleb aktiivselt vigade parandamisega.

Rõõmu tekitab telefoni ekraan, mis ei lähe vihmapiiskade käes lolliks (loe: ei registreeri piiskasid kui eraldi puudutusi) nagu Samsung S10 seda tegi. Lisaks olen paar korda endalegi üllatuseks saatnud MeMojisid.

Kolmas nädal

Üldmulje muutub üha positiivsemaks ja hakkan vaikselt juba kartma, et iPhone 11 saab mulle südamelähedaseks. Miks? Sest õunaelu on ikka paganama mugav, kui Sinu tööriistade arsenalis on näiteks AirDrop. Failide ja piltide originaalsuuruses (!) saatmine pole kunagi varem nii võrratu olnud. Jään seda funktsiooni kindlasti igatsema.

Ja siis on see aku. Oi, see aku. iPhone 11 on tõenäoliselt üks parima kestvusega telefone, mida sel aastal testida olen saanud. See oli ka esimene kord, kui ma meelega telefoni ööseks laadima ei pannud ja sellesama laenguga kenasti teise päeva õhtusse jõudsin.

Kordasin seda testi teinegi kord, alustades päeva kõigest 33% pealt ja tulemus oli sama võimas. Oleks vaid laadimine sama kiire kui Huaweil, Xiaomil, OnePlusil või Samsungil ja elu võiks olla juba päris ilus.

Täheldasin telefoni korpusel ka esimesi kriimustusi. Kaitseümbrist ma ei kasuta, aga samas ei topi telefoni ka kunagi võtmetega ühte taskusse.

iPhone 11 kaamera on lühidalt öeldes väga hea. Ülemäära hullu testimist ei korraldanud ja portreerežiimidest hoidsin heaga eemale. 99% tehtud klõpsudest tulid väga ilusad ja loomulikud välja. Viimasest iPhone’st muud ei ootagi.

Ainus etteheide kaamerale on, et ma ei saa ise valida, millal öörežiim sisse lülitada. Lisaks ei saanud ma mitmel korral välgu loogikast aru, mistõttu paari inimest öösel pimestasin. Vabandust selle eest. Muidu olid ööfotod tõesti imelised. Väga tugev samm edasi XS seeriast. Fotosid näeb siit.

Neljas nädal

Nende ridade kirjutamise ajal sain kõne, mis teavitas mind ootamatult kurvast sündmusest: ma pean telefoni tagasi andma. Ei oodanud, et see teadmine mind muserdaks, aga siin ma olen. Tõmban SIM-kaardi välja ja teen vaikselt telefoni andmetest tühjaks.

Paar viimast tähelepanekut. Kasutan tihti mobiil-ID kaudu sisselogimist ja pika aja peale hakkas mind häirima, kui mitu nupuvajutust pean selle protsessi juures tegema. “Your SIM played a tone” - vajutan “accept”. Siis näen kontrollkoodi ja vajutan uuesti “accept”. Ja siis panen PIN1 sisse ja vajutan “OK”. No tõesti. On see vajalik?

Jään helde sõnaga meenutama ka eraldi vaigistusnuppu, mis annab elule paar grammi mugavust juurde ja imestan, et alguses massiivsena tundunud kulm ei häirinud mind lõpus enam põrmugi. Elu läheb edasi ja mina tagasi Androidi juurde. Seekord raskema südamega kui muidu.

Vaata telefoni e-poes