See pole ilmselt saladus, et nutitelefoni omanike jaoks on telefoni puhul kõige tähtsamaks funktsiooniks pildistamine. 

Seepärast keskenduvad paljud tootjad uut nutitelefoni esitledes just selle kaamera omadustele. Muidugi on uus mudel parem kui eelmine ja kaasas käivad sloganid tekitavad tunde nagu hakkaksid oma fotodega kohe-kohe maailma muutma. Kõige maalähedasem trikk selle kommunikeerimiseks on telefoni megapikslite arv.

Mida suurem, seda parem eks. Seega lähtubki lihtrahvas kaamera ja ka telefoni hinnangul ainult sellest näitajast, vaatamata sellele, et see pole kaugeltki kõige tähtsam parameeter.

Miks aga on telefonikaameraga tehtud pildikvaliteet mõnikord kehv vaatamata suurele megapikslite arvule? Kui palju megapiksleid on tegelikult vaja ja mis näitajate järgi tuleks sul tegelikult orienteeruda hea kaameratelefoni otsingutel?

Enne kui me teemasse süveneme, tuleb mõned põhitõed selgeks teha ehk mida see megapiksel endast õieti kujutab.

Mis on megapiksel?

Piksel (ing.k pixel – Picture Element) on digitaalse pildi ehitusplokk. Digipilt moodustub pisikestest värvilistest ruutudest, pikslitest, mis paigutuvad üksteise järel ritta vertikaalselt ja horisontaalselt. Moodsad kaamerad suudavad jäädvustada kujutisi, milles pikslite arvu küündib miljonite, ehk megapiksliteni. Näiteks kui pildis on horisontaalselt on reas 3456 pikslit ja vertikaalselt 2304 pikslit, kokku 7 962 624 pikslit, on tegu 8 megapikslise fotoga.

Pikslitihedus (ing. k pixel density) on mõõtühik, mis näitab mitu pikslit mahub kujutise ühe mõõtühiku sisse. Pikslitihedust mõõdetakse pikslites tolli kohta (PPI) või sentimeetri kohta (PPCM). Trükitoodete puhul räägitakse punktidest tolli kohta (DPI). Rusikareegliks on, et mida rohkem on piksleid või punkte ühe mõõtühiku kohta, seda teravam ja detailirohkem on kujutis.

Sellest teadmisest võib järeldada, et mida rohkem piksleid, seda suurem pikslitihedus ja sellest tulenevalt ka kvaliteetsem pilt. Paraku nagu elus ikka, ei ole kõik sugugi nii lihtne nagu paistab.

Megapiksli müüt

Kümnete aastate jooksul on tootjad tarbijatele sisse söötnud mõtet, et mida suurema pikslite arvuga pilti kaamera teeb, seda parem. Teatud hetkeni oli neil ka õigus.

Esimesed aastatuhande vahetuse paiku poeletidele jõudnud digikaamerad suutsid jäädvustada 1-megapiksliseid kaadreid. Tollal oli kombeks pilte ilmutada ja madala jõudlusega digikaameraga tehtud klõps nägi fotopaberil halb välja. Üheks põhjuseks oli see, et pikslite vähesuse tõttu tuli fotopaberi pildiga katmiseks need suureks venitama, millega kaasnes pildikvaliteedi halvenemine. Selle probleemi lahendas suurem pikslite arv.

Ajapikku hakkasid tarbijateni jõudma üha suurema piksliarvuga kaamerad ja digifotode kvaliteet paranes hüppeliselt. 3-megapikslise kaameraga tehtud 10x15 formaadis ilmutatud foto nägi tõepoolest parem välja kui 0,9 megapikslise isendiga tehtud kujutis.

Tehnoloogia aastate jooksul üha arenes ja digikaameraid suutsid üha suurema piksliarvuga fotosid teha. Kuid ühel hetkel tuli ette lagi: füsioloogiline ja tehnoloogiline. Esiteks inimsilm ei suuda eristada üksikuid piksleid kui kujutise pikslitihedus on piisavalt kõrge. Teiseks piiravaks teguriks on ekraanide lahutusvõime, mis ei näita pilti kõrgema pikslitihedusega kui see on ekraanil. Kui teatud megapikslite arvu künnis on ületatud, pole enam visuaalselt võimalik eristada, millisel pildil on megapikslite arv kõrgem ja millisel madalam.

Kuigi asjaolud muutusid ning põhimõte rohkem megapiksleid = parem pilt, ei vasta enam tõele, juhinduvad tarbijad uut kaamerat või nutitelefoni valides ikkagi just sellest ja tootjad ei kiirusta seda väärarusaama välja juurutama. Miks nad peaksidki? Megapiksel on lihtinimese jaoks kergesti mõistetav mõõtühik ja sellele rõhudes saab toodet kergemini tarbijale pähe määrida. Samas on megapikslid nagu kalorid: need on organismi normaalseks funktsioneerimiseks vajalikud, kuid kui neid on liialt palju, tekitavad need kahju.

Millal on suur megapikslite arv kahjulik?

Mida rohkem piksleid kulub kujutise moodustamiseks, seda mahukamaks kujuneb fail. See võib osutuda probleemiks kui seadme mälumaht on piiratud, näiteks nutitelefonis, millel puudub mälukaardi pesa. Arvestades, et nutitelefoniga tehtud klõpsu maht on ligi 5-10 MB, võib mõne seadme maht üsna kiiresti täis saada.

Suuremahulise pildi sotsiaalmeedia kanalisse laadimine võib süüa üleliia palju andmemahtu ja aega. Pealegi seavad mõned sotsiaalmeedia kanalid üleslaetavatele piltidele mahupiiranguid ja/või kompresseerivad need kokku, viies pildikvaliteedi alla. Nii et kokkuvõttes polnud suurest pikslite arvust sootuks tolku.

Millal on suur megapikslite arv kasulik?

Suur megapikslite arv võib osutuda kasulikuks juhul kui sa plaanid pilte suurele pinnale trükkida või fotol olevat piirkonda mastaapida seejuures kvaliteedis järgi andmata. Suur megapikslite arv annab sulle ruumi sedasorti manipulatsioonideks.

Mitmest megapikslist piisab?

2020. aasta aprilli seisuga lehitses suurem osa veebikasutajatest veebi lauaarvutitelt, mille monitori lahutusvõime oli 1366x768 pikslit ehk HD (kõrglahutusega) monitoridelt. Sellele järgneb Full HD (1920x1080) ehk täislahutuskuvarid. Viimane suudab kuvada ekraanile 2 073 600 pikslit ehk ~2 MP. HD-kuvar näitab kokku 1 049 088 pikslit ehk ~1 megapikslit.

Pildi pikslitihedus, mida sa ekraanil vaatad on sama, mis ka kuvaril. Seetõttu paistab ülikõrge pikslitihedusega pilt ekraanil samamoodi nagu väikese megapiksli näiduga kujutis. Arvesta sellega, et ligi 3 megapiksline pilt näeb 96 PPI pikslitihedusega ekraanil adekvaatne välja. Selleks, et kujutis näeks ka 4K-lahutusega ekraanil hea välja, peaks selle pikslite arv olema mugavalt üle 8 miljoni.

See aga ei tähenda, et iga kaamera, mille megapikslite arv on üle 8 on asjalik seade. Kaugeltki sellest. Nagu ka korraliku toidurooga ei saa valmistada ainult ühest koostiainest, nii ei saa ka korraliku pilti teha ainult megapikslite arvelt.

Mis tegelikult omab tähtsust?

Sensor

Fotograafia tähendab valgusega maalimist ja kui valgust pole, pole ka fotot. Seetõttu on kaamera kõige tähtsamaks osaks jupp, mis oskab valguse maaliks muuta. Selleks on pildisensor, mis digikaameras muudab läbi objektiivi saabunud valguse signaaliks, mis tõlgendatakse kujutiseks. Mida suurem ja kvaliteetsem on pildisensor, seda rohkem valgust suudab see püüda, mis omakorda tähendab kõrgemat pildikvaliteeti.

Sensori suurusest tulenevalt ongi peegelkaameraga tehtud klõps üldjuhul parem kui mikroskoopilise sensoriga varustatud seebikarbi või telefonikaamera oma. Seepärast ongi oluline telefonikaamera valikul pöörata tähelepanu pildisensori suurusele. Mida suurem sensor, seda paremad pildid nii hea valguse juures kui ka pimedates oludes.

Protsessor

Pildisensorilt tulevat signaali teeb silmaga nähtavaks kujutiseks seadme protsessor või graafikakiip (need esinevad enamasti lipulaeva mudelites). Mida väledam kiip, seda kiiremini toimub pildi töötlus, mis tähendab seda, et saab rutem järgmist kaadrit jäädvustada.

Avasuurus

Iga kaamera objektiivis on olemas ava, mille kaudu valgus pääseb pildisensorile. Peegelkaamerates ning kallimat sorti seebikarpides on see avasuurus reguleeritav, võimaldades määrata sensorile pääseva valguse hulka.

Reguleeritav avasuurus võimaldab kasutajal mängida teravussügavusega ning säriajaga. Teravussügavusega mängimine võimaldab määrata millised objektid on fookuses ning millised mitte. Säriaja, ehk siis perioodi, mille jooksul on pildisensor valgusele avatud, mängimine võimaldab jäädvustada fotol objekti liikumist. Suurem ava laseb rohkem valgust sensorile, mis tagab parema pildikvaliteedi pimedates oludes.

Avasuurust mõõdetakse F-arvuga, näiteks f/16, f/8, f/2 jne. Mida väiksem on see näitaja, seda suurem on ava ning seda rohkem valgust pääseb sensorile ja vastupidi. Seega mida väiksem arv, seda parem.

Hetkel poeletidel leiduvate telefonikaamerate avasuurused on f/2 ringis, lipulaeva mudelitel on see suurem f/1.8 ja isegi f/1.5. Sellise avasuurusega kaamerad võimaldavad sul teha adekvaatse kvaliteediga pilte. Kuid selleks, et avasuurusest tulenev kasum oleks maksimaalne peab seadmel olema ka korralik pildistabilisaator.

Pildistabilisaator

Pildistabilisaatori ülesandeks on likvideerida kätevärinast tulenevat pildi seebistumist ja tagada filmimisel sujuvad kaadrid. Looduses leidub kahte liiki stabilisaatoreid: digitaalseid ja optilisi. Digitaalse stabiliseerimise puhul püüab värina likvideerida tarkvara, kuid paraku ei saa alati enda ülesandega hästi hakkama.

Optilise stabilsaatori puhul on telefonis pisikesed güroskoobid, mis hoiavad objektiivi paigal, tagades värinavaba pildi. Paraku selline uhke kaadervärk kipub jääma enamasti lipulaeva mudelite mängumaaks. 

Suum

Nagu ka pildistabilisaatorit nii ka suumi ehk suurendamist esineb kaamerates kahte sorti: optilist ja digitaalset. Optilise suumi puhul liigub kaameraobjektiiv, digitaalse suumi puhul suurendatakse kujutist kunstlikult algoritmi alusel. Enamasti toimub nutitelefonides suumimine digitaalselt ning paraku sedasorti suurendamise käigus saab pildikvaliteet rängalt kannatada. Kui telefonimudelil on olemas optiline suum, millega suurendamisel pildikvaliteet liialt tugevat hoopi ei saa, on see igati hea.

Välk

Välk on teadupoolest vajalik pimeda keskkonna valgustamiseks. Välguga pildistamine on omaette kunst ning nutitelefoni piiratud funktsionaalsus ei luba üldjuhul välgu tugevuse ja tooniga mängida. Enamasti on telefonides tugev ksenoon või LED-välklamp, mis pildistamisel tekitab välguga-näkku efekti. Teisisõnu on pildistatav ebaühtlaselt valgustatud ja värvitoonid pole elutruud.

Küll aga on mõningad telefonimudelid, näiteks iPhone’id, varustatud True Tone Flash välguga, mis pildistamisel ei lase mitte sinakat-valget valgusähvatust, vaid pehmet kollaka tooniga valgust, mis tagab pildistatava tõetruude värvide püsimise.

Kasutusmugavus

Piltnike seas levib ütlus: „parim kaamera on see, mis on parasjagu käepärast“.

Kõik need uhked näitajad, suured sensorid, miljonid pikslid ja võimsad välgud pole punast krossigi väärt, kui sa ei saa kaameraga klõpsu teha just õigel hetkel. Seetõttu tuleb sul telefoni valikul tähelepanu pöörata ka tema kaameraäpile. Seda võid järgi proovida laenata sõbra käest telefoni või elektroonikapoe stendile väljapandud mudelit näppides.

Lõpetuseks

Üks tehnoloogiaajastu kõrvalnähtudest on tarbijatele pähe istutatud mõte, et rohkem on alati parem. Rohkem mälu, rohkem hertse, rohkem ekraanipinda, rohkem värve, rohkem piksleid, rohkem rohkem rohkem...

Kuid natuke järgi mõeldes saab vast igaüks aru, et see ei vasta alati tõele. Nagu näiteks ei vasta tõele see, et suur megapikslite arv tagab kvaliteetse pildi. Megapikslid küll omavad tähtsust, kuid need ei mängi kaugeltki kõige olulisemat ja tähtsamat rolli. Nii nagu ei saa näidendit lavastada ainult kõrvaltegelastega, nii ei saa ka väärt fotot teha kaameraga, mille ainukeseks omaduseks on suur megapiksli näit.