Sinu süütu Uberi-sõit lennujaamast Mustamäele võib varsti üle 100 euro maksta. Ameerikas levib „okse pettuse” nime all tuntud skeem ja nagu kõik „head” välismaa asjad, jõuab seegi ilmselt varsti Eestisse.

Kuidas too scam siis töötab? Väga lihtsalt, nagu kõik geniaalsed kelmused.

Päikesepuhkus sai läbi ning Sa maandud perega Tallinna lennujaamas. Tellid Uberi, nagu kõik moodsad (ja kokkuhoidlikud) inimesed ja loodad võimalikult kiiresti koju jõuda. Jõuadki. Ainult et järgmisel päeval märkad hämminguga, et Su sõit maksis mõnevõrra rohkem kui tavaliselt. Kõvasti rohkem, kui aus olla – tervelt 100 kulli. Sa haarad peast ega suuda oma silmi uskuda. Mis toimub?

Otsustad Uberiga ühendust võtta, kuid saad peagi aru, et 21. sajandi majandus seisneb ettevõtetes, millega ei ole võimalik ühendust võtta. Oled Sa kunagi Uberisse helistada proovinud? Või nende kontorisse kohale minna, et arulagedalt suure arve kohta pärida? Nojust.

Uber on äpp, mitte ettevõte. Või, noh, loomulikult on Uber ettevõte, hirmsuur sealjuures, tuhandete töötajatega ja nii edasi. Ent ainus viis nende käest 100-eurose sõiduarve kohta küsida on äpp – toksad vastavat nuppu, sõnastad pöialdega oma kaebuse ja loodad, et keegi Su hädasõnumit märkab.

Ootad paar päeva ja oh seda imet, juba nad vastavadki: kahju küll, vanapoiss, aga püüa edaspidi autosse mitte oksendada, kui koristamise eest ettenähtud lisatasu maksta ei soovi. Noh, päris sellises sõnastuses nad muidugi ei kirjuta, kuid sisu on sama: Sa oled oma viimase Uberi-sõidu ajal auto täis ropsinud, juht pidi seetõttu masina keemilisse puhastusse viima ning loomulikult maksab sellise jama eest klient. Ehk Sina. Vähe sellest, Uber saadab Sulle isegi paar fotot oksest, mille Sa lennujaamast Mustamäele kruiisides tagaistmele laotasid. Ilged fotod, aga ise Sa küsisid.

Midagi sellist aga ju ei juhtunud! Isegi abikaasa ja lapsed suutsid lennukis ärasöödud pretselid kenasti kõhus hoida. Need fotod on mingi jama. Paraku on Su krediitkaardi andmed Uberi süsteemis ja kui juht väidab, et oksendasid ikka küll, siis läheb raha Su kaardilt maha ja vinguda pole midagi.

Mis Sa teed? Lähed Uberi kontorisse, lööd ukse pauguga lahti ja nõuad õiglust? Millisesse kontorisse? Sellesse, mis San Franciscos asub? Oh ei, Sa saadad neile uue teate ja siis järgmise ja natukese aja pärast saadad veel ühe. Kuna Uberi juhid teevad 15 miljonit sõitu päevas, võtab igale kaebusele reageerimine aega. Lõpuks nad siiski vastavad ja kui hästi läheb, saad oma raha paari kuu ja 20 e-kirja pärast tagasi. Kui läheb halvasti – ja paljudel ameeriklastel on läinud –, jäädki papist ilma, sest Uber näib taolistes vaidlustes alati autojuhte uskuvat.

Eestis pole taolistest juhtumitest vist veel kuulda, ent igaks juhuks tasub ettevaatlik olla. Jagamismajanduse häda on selles, et vastutaja on nõudmine-pakkumine tsüklist välja lõigatud. Ja kus puudub vastutaja, seal on kümneid aferiste, kes sogases vees kala püüavad.

„Mis mõttes puudub vastutaja?” võib nüüd mõni küsida. „Tee äpp lahti ja pane kaebus teele!”. Häda selles, et mul on targematki teha kui päevade kaupa mingile äpile seletada, et ma lennujaamast koju sõites Väino või Asta autosse ei oksendanud. Veel suurem häda – sedapuhku Uberi jaoks – on aga päris taksofirmad, kes oma sõitude eest reaalselt vastutavad ning kelle kliendiks ma peale taolist intsidenti paratamatult hakkan.

Mihkel Raud

23.10.2018