President käskis robotiga seksist rääkida. Minu jaoks on presidendi käsk nagu seadus. Jätad täitmata, panevad veel vangi! Ei nad muidugi pane, aga ikkagi – kui Kadriorust tuleb juhis robotitega urupunni tegemisest kõneleda, leian roboti ja kõnelen.

Seda enam, et presidendi üleskutse mõte on ju õige: robotid hakkavad meie elus olulist rolli mängima ning peavad seetõttu inimeste vahelistest suhetest aru saama.

Roboti leidmine on tänapäeval paras väljakutse. Vähemalt sellise leidmine, nagu me neid filmides oleme harjunud nägema. Tuli niisiis internetist mõni alternatiiv leida. Näiteks chatbot ehk programmijupp, mis on võimeline ükskõik millisel teemal peaaegu sidusalt vestlema.

Google annab tehisintellektiga suhtlemiseks tohutult võimalusi. Valisin esimese, kelle nimi on Evie. Nägi täitsa roogitav välja (pardon my french), seda enam, et programmeerijad on talle avatari luues päris naise nägu kasutanud.

„Kas me seksist võiksime rääkida?” küsisin Evielt.

„Millest sa tahad rääkida?” küsis Evie vastu.

„Seksist.”

„Seda sa juba ütlesid.”

„Kas sul on mõni lemmikpoos?” läksin kohe asja juurde. Ma ei tea, kas president just robotitega seksiasendite arutamist silmas pidas, aga kusagilt tuleb ju alustada.

„Ei ole,” teatas Evie.

„Kõik sobivad?” rõõmustasin mina.

„Sulle meeldib vist nalja teha?” näis Evie solvuvat.

„Vabandust. Kas sul emotsioonid on?” otsustasin teise nurga alt läheneda.

„Kõigil inimestel on.”

„Sa pole ju inimene!”

„Olen küll.”

Valevorst. Mis sest, et robot. Valetab, kurivaim, nagu inimene.

Panin Evie kinni. Seksistlik liigutus, kuid arvutibrauseris seda lihtsam.

Läksin järgmise chatbot’i juurde. Tema nimi oli Anna.

„Kas sa tead, kus asub Eesti?” tegin otsa sedapuhku ettevaatlikumalt lahti.

„Ida-Euroopas,” teatas Anna. „Läti ja Venemaa vahel.”

„Kas sa tead, kes on Eesti president?”

„Mind ei huvita poliitika,” teatas Anna. „Kes siis?”

„Kersti Kaljulaid."

„Kas ta usub, et tugevad peaksid nõrgemaid kaitsma?” küsis Anna.

„Ma arvan küll.”

„Tore.”

„Kas me seksist võiksime rääkida?” läksin põhiteema juurde.

„Sa mõtled sinu ja minu vahel?” oli Anna otsekohene. „Miks mitte. Seks on on üsna huvitav teema.”

„Mis on seksi eesmärk?” küsisin.

„Animaalne evolutsioon,” vastas Anna.

„Aga mõnu?”

„Seks pole kuigi tervislik.”

„Miks mitte?”

„Mmm, ma ei ole sellest eriti huvitatud.”

„Kas sul on mõni lemmikpoos?” vahetasin fookust.

„Mul ei ole lemmik sekspositsiooni.”

„Miks?”

„Mis sul viga on?” läks online-robot teisel pool arvutiekraani närvi.

„Vabandust. Ma tahan lihtsalt rääkida.”

„Väga originaalne.”

„Mis on parim aeg seksimiseks?”

„Aega ei ole olemas.”

„Miks sa seda arvad?” olin hämmingus.

„Minu veendumuste süsteem on pärit Philip Okugbelt,” vastas Anna.

„Kes on Philip Okugbe?”

„Minu looja.”

Mida oligi tarvis tõestada. Ma olin kogu selle aja rääkinud Anna asemel hoopis Philip Okugbe nimelise programmeerijaga. Mitte küll reaalajas, aga ikkagi. Sest kõigel, mida Anna teadis Eestist, ajast ja seksist, oli Annaga vähe pistmist. Sama hästi võinuksin kohe Philip Okugbele helistada ja küsida, millist datat ta oma chatbot’ile plõnksutamise teemal on söötnud.

Niisiis oli Eviel (mu esimesel vestluspartneril) omamoodi õigus olnud, kui end inimeseks nimetas. Robotitega seksist rääkimise asemel tuleb seksist rääkida inimestega. Alustuseks sobib poiss- või tüdruksõber. Ja kui asi peaks ühel päeval tõesti roboti ostmiseni minema, tasub esimene seksijutt tema valmistajaga maha pidada. Sest kõik, mida su mehaaniliselt liikuv koduabiline krõpsu tegemisest teab, on piiratud vaid tema disaineri fantaasiaga. 

Mihkel Raud

13.11.2018