Ma vajutasin piduripedaali, aga oli hilja. Ta jäi mu Toyota esirataste alla ja kui masina kõhu alt kostuvat mütsatust uskuda, ei lennanud ta masinast eemale, nagu mõnikord kokkupõrke käigus juhtub, vaid jäi selle alla. Suure tõenäosusega oli ta surnud.

Nüüd tuli mul autost välja ronida, ohver üle vaadata, Päästeametisse helistada ja seejärel kuidagi edasi elada. Iga asi omal ajal, otsustasin eneselegi üllatusena tulnud stoilise rahuga, kuigi sain aru, et kõige raskem saab olema see viimane – edasielamine.

Pool tundi varem olin ma autosse istunud. Täpselt nii, nagu ligi kümme tuhat korda varem – esimene juhiluba vormistati mulle 1991. aastal. Ajad olid siis muidugi teised ja paljudeks tänasteks liikluses varitsevateks ohtudeks ei osatud toonastes autokoolides õpilasi ette valmistada. Ma ei püüa ennast vabandada. Mainin lihtsalt, et minu juhtimisoskustega oli tollel võikal intsidendil vähe pistmist. Või ehk siiski.

Ma olen uudistesõltlane. Ameerika Ühendriikide sisepoliitika on mind alati paelunud ja kui presidendi endine advokaat vande all tunnistab, et vaba maailma liider käskis tal kuritegu sooritada, röövib see sündmus minu tähelepanu jäägitult. Ma elan sellisel päeval sõna otseses mõttes telefonis – värskendan iga minuti tagant Twitterit ega tõsta silmi iPhone’ilt isegi siis, kui pean seda terve ülejäänud elu kahetsema.

Oli just täpselt selline päev. Mulle tundus, et kui telefoni kas või hetkeks taskusse panen, jään millestki väga ajaloolisest ilma. Minu isa tardus teleka ees, kui Neil Armstrong esimese inimesena Kuule astus. Tänane sündmus oli täpselt sama oluline, vähemalt nii mulle tundus.

Panin mootori käima ning kinnitasin telefoni konsooli külge. Direct TV äpp laseb mul telekat ükskõik kus vaadata ja otsustasin, et täna on ükskõik kus ka minu Toyota juhiiste. Isegi siis, kui mu auto mööda linnatänavaid kihutab ja mina oma masina ohutu navigeerimise eest vastutan.

„Kohe ühineb meiega Lanny Davis,” juhatas CNNi uudisteankur sisse päeva ihaldatuima intervjueeritava. Mu pilk kinnitus telefoni ekraanile, kuid parem jalg pressis gaasipedaali edasi. Auto tõstis tempot, sest päevauudiste erutuses kipuvad kiirused aeglasematena mõjuma. Ja siis ma nägin teda, mis sest, et ainult viivuks. Mis sest, et väga ähmaselt.

Ta seisis vasakul pool kõnniteel ja eeldas – täiesti õigustatult –, et ma võtan hoo maha ning jään ülekäiguraja ees seisma. Igal muul päeval oleksingi jäänud. Aga täna oli teistsugune päev. Täna oli sebrale läheneva Toyota juhil silmi ainult telefoni jaoks. Vajutasin piduripedaali, aga oli hilja. Ta oli mu Toyota all ja nüüd tuli mul kuidagi edasi elada.

Ma ärkasin võpatades ning tegin silmad lahti. Huhh, õnneks läks. See oli kõigest unenägu. Ei, mitte USA president ja tema advokaat, see kõik oli mõne aja eest päriselt juhtunud. Nagu ka see, et ma autot juhtides telefonist uudiseid vaatasin. Ent kõik muu oli sedapuhku sadistliku Une-Mati fantaasia vili. Sedapuhku.

Ma püüan seda unenägu meeles hoida. Võib-olla tuleb mul unenäopüüdja osta. Ainult et selline, mis just halvad unenäod võrgust läbi laseb ja mu alateadvusesse kinnistab. Heade unenägudega ehk sellistega, kus ma autoroolis telefonist telekat vaadates kedagi surnuks ei aja, pole mul midagi peale hakata. Sest ma ajan, varem või hiljem. Parem siis juba unenäos.  

Mihkel Raud

09.10.2018