Otsustasin kord ühes New Yorgi restoranis jootraha andmata jätta ning oleksin selle eest napilt peksa saanud. Ameerikas on tip teatavasti kohustuslik, sa pead vähemalt 15% jootraha jätma, viisakas oleks isegi 20%, kuigi 25% mõjuks veelgi väärikamalt.

Jootraha on Ameerikas peaaegu religioosse tähendusega ja kes ei usu, vaadaku Quentin Tarantino filmi „Reseroir Dogs”, mis algab kinoajaloo kõige sisulisema tippimist puudutava vestlusega. 

Aga mis saab siis, kui teenindus on kehv? Näiteks kallab kelner Sulle supi sülle, teatab irvitades „oh shit” ja loivab lihtsalt minema? Kas siis tuleb ikkagi jootraha jätta? Minu mõistus ütles, et ei tule. Mu mõistus eksis.

„Hey, dude, what the f... do you think you’re doing?” jooksis kelner mulle tänavale järele, kui olin raha sendi pealt lauale jätnud. „Where’s my tip?” Ehk siis: lolliks oled läinud või, kus mu jootraha on? Ködihabe oli tuntavalt närvis ja põhjusega, sest palka kelnerid Ameerikas reeglina ei saagi, kogu teenistus koosnebki vaid jootrahast.

Ma püüdsin rahulikult selgitada, et Eestis (kust ma pärit olen) makstakse jootraha ainult meeldiva teeninduse eest ning süllevalatud borš ja üleolev oh shit minu hinnangul sellisena ei kvalifitseeru. Päss ajas aga rusikad püsti ja kuna ma toona veel jõusaalis ei käinud (aga päss käis), ei jäänud mul muud üle, kui viis dollarit püksitaskust välja koukida ning vastumeelselt üle anda.

Õnneks saab see jama peagi läbi. Õnneks ei pea minu ega Sinu lapsed enam jootraha jätma.

Õnneks jäävad varsti kõik ebameeldivad ettekandjad töötuks. Meeldivad jäävad paraku kah, ent midagi pole teha, collateral damage, nagu inglise keeles öeldakse.

Ma tean, kui tüütu see jutt on, aga peagi veereb Sinu lemmikrestoranis – olgu Vapianos või Glorias – laua juurde robot, võtab tellimuse ning naaseb kahekümne minuti pärast toiduga. Lihtne ja mugav, ent mis kõige olulisem – robot ei kalla Sulle suppi sülle ning kui kallabki, ei eelda ta selle eest lisateenistust. Robot ei eelda üldse mingit teenistust ja meeldib seetõttu lisaks klientidele ka restorani omanikule.

Kui see kõik järjekordse fantaasiana tundub, siis sõida Šanghaisse, mine Robot.He nimelisse restorani ning jälgi mängu: võtad mobiiltelefoniga laua ning valid välja värsked mereannid, mis konveierlintidel kööki liiguvad. Seal askeldavad – vähemalt esialgu – inimesed ja kui toit valmis saab, liigub kandikukujuline robot söögiga laua juurde. Umbes nagu kaiten-sushi (lindi peal ringlevad sushitaldrikud), aga mõnevõrra peenem.

Ilus, kas pole? Mis aga kõige kaunim: ei mingit jootraha ega tüütut arvutamist, kui palju on 15% arvest, mille suurus on 46.78.

Mihkel Raud

18.12.2018