Kuidas üheksa kuuga kõrgharidus omandada? Ja mitte lihtsalt kõrgharidus, vaid magistrikraad? See pole ometi võimalik?

On küll. Julgen nii väita, sest olen magister ja õpingutele kulus mul tõepoolest täpselt üheksa kuud. 

Avastasin 35-aastaseks saades ehmatusega, et olen oma pere ainus keskharidusega inimene. Ma olin neil aastatel, kui normaalsed inimesed ülikoolis käivad, bändibussis mööda Eestit ringi sõitnud ning kogu maailma alkoholi endasse kallata üritanud. Kõrghariduse puudumine polnud mul küll ühtki tööd teha takistanud, ent eneseväärikuse pihta käis selline asi küll.

Oli aeg ülikooli minna. Eestis olnuks varases keskeas piinlik koolipinki nühkima hakata – rockstaar nagu ma olin – ja seetõttu ei jäänud muud üle, kui välismaale sõita. Tegin kolme Londoni ülikooli sisseastumiskatsed, sain kõigisse sisse, ning valisin õpinguiks odavaima.

„Miks te bakalaureuseõppesse tahate tulla?” küsiti esimesel konsultatsioonil. „Miks mitte magistrantuuri?”

„Sest mul pole bakalaureusekraadi,” vastasin.

„Seda polegi vaja,” öeldi vastuseks. „Inglismaal on nii, et kui oled õpitaval alal varem piisavalt töötanud, arvestatakse see bakalaureuseks.”

Uskumatu, aga tõsi. Kuna läksin õppima ajakirjandust ja olin pea 15 aastat nii raadios, teles kui ka ajalehes töötanud, lubati mul otse magistrantuuri minna. 

Praktikakohustusest ei päästnud mind aga ka varasem töökogemus. Mul tuli sarnaselt kursakaaslastega praktikakoht leida ning Londonis on see mõnevõrra keerulisem kui Eestis. Iga meediatudeng unistab tööst BBC-s või mõnes teises suures meediaorganisatsioonis ning praktika on parim nipp jalg uksele saada. Mure on paraku selles, et üliõpilasi on rohkem kui ametikohti.

Mul läks siiski lihtsamalt, kui õppejõud oli hoiatanud. Heavy metal muusika ajakiri Terrorizer võttis mu rõõmuga vastu, kuna olin mõned aastad varem ühe raskemuusika maailmas lained löönud tribuutplaadi tootnud. Selle mainimine oli mind varem aidanud ning aitas ka nüüd. 

Praktika möödus hästi, sain kraadi kätte ning Terrorizer tegi mulle praktika lõppedes koguni tööpakkumise. Täpselt nii, nagu tööandjad tublimatele praktikantidele tavaliselt teevad. Ma olin ainus praktikant ja ilmselt ka tubli, kuigi mitte neil põhjustel, mida ise kahtlustasin.

Ühel päeval saabus toimetusse ajakirja omanik. Tavaliselt ta kohal ei käinud ning igapäevase töö eest vastutas peatoimetaja. Saanud teada, et kiilaspäine habemik Ida-Euroopast on tema ajakirjas praktikal, jalutas mees minu juurde, õngitses taskust kaks naelsterlingit, torkas need mulle pihku ning teatas: „Mine too mulle kohvi. Must ja ilma suhkruta.”

Läksin ja tõin. Mis mul üle jäi! Eestis võisin ju rockstaar olla, Londonis ei teadnud mind aga keegi. 

„Aga palun,” andsin kümmekond minutit hiljem kohvi üle, jätsin hiljem tööpakkumise vastu võtmata ning lubasin endale, et kui peaksin kunagi ise praktikante tööle võtma, siis lasen neil teha seda, mida nad on tegema tulnud. Oma kohvi toon aga alati ise. Mis on seda lihtsam, et moodsas töökohas – näiteks Tele2s – on kohvimasinad pelgalt kümne sammu kaugusel. 

Tule kandideeri Tele2 praktikale SIIN.