Uued ajad toovad uusi mõisteid. Näiteks social distancing ehk sotsiaalne eemaldumine. Ohtliku viiruse levides on mõistlik kodus olla ja teiste inimestega võimalikult vähe kokku puutuda. Ainult nii on võimalik haiguse levik peatada. Mida enam inimesed rahvarohketest paikadest suudavad eemal olla, seda kiiremini eriolukord läbi saab.

Üldiselt näib sotsiaalne eemaldumine toimivat isegi Eestis, kus „talupojatargad” inimesed pigem umbusuga taolisesse nähtusesse suhtuvad. Mida see üks gripp õigele eesti mehele ikka teeb, eks ole? Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.

Häda selles, et on surmatõbi. Ja kui ise lusikat nurka ei viskagi, siis ema või vanaema elu pole ikkagi mõtet ohtu seada.

On aga üks rahvarohke paik, kus social distancing kuidagi tööle ei taha hakata. Selles kohas käib päeva jooksul üle pooleteise miljardi inimese ning loomulikult on see Facebook. Ei mingit sotsiaalset eemaldumist, hoopis vastupidi: minuga pole nii paljud võõrad inimesed kunagi varem ühendust otsinud. Küllap ei salli loodus – inimloomus sealhulgas – tühja kohta.

Tegelikult on tore võõraste inimestega vestelda ning ma püüan jõudumööda igaühele vastata. Ka siis, kui nende motiivid liiga üheselt läbi paistavad.

„Tere õhtust,” kirjutas mõne päeva eest Jeanne Landreau, profiilipildi järgi igati sümpaatne ja kena vanaproua.

„Vabandage, et ma teiega ühendust võtsin. Nägin just teie profiili ja ütlesin endale, et olete inimene, keda ma vajan. Lühidalt, minu nimi on Jeanne Landreau, prantsuse päritolu ja elan USA-s. Ma põen tõsist haigust, mis mõistab mind surma, see on kurguvähk, ja mul on 800 000 eurot, mille tahaksin annetada usaldusväärse ja ausa inimese jaoks, et ta kasuta seda ära.”

Nonii, asi selge. Lugesin siiski edasi, sest prantsuse päritolu ameeriklane polnud mulle varem eesti keeles kirjutanud. Õigekirjavead tuleb sellistel puhkudel andeks anda, püüa ise zaza keeles kirjutada

„Olen Prantsusmaal punase õli impordiettevõtte omanik ja kaotasin oma mehe 9 aastat tagasi, mis mõjutas mind palju ja ma ei saanud enne uuesti abielluda, tänaseks polnud meil lapsi,” jätkas proua raske saatuse kurtmist.

„Tahaksin selle summa eest annetuse teha enne oma surma, kui minu päevad loeti selle haiguse puudumiseks, mida mul pole veel ravitud, kuid sedatiivi Prantsusmaal ei tahaks hiljem teada saada, kas teil on sellest annetusest kasu. Siin on minu e-posti aadress: landreaujeanne03@gmail.com.”

Kirjutasin vastu. Õelalt, olgu ma neetud. Ehk annab proua – või kes iganes tema identiteedi taha varjub – mulle andeks.

„Oi kui tore teist kuulda! Hea meelega võtan teie 800K vastu, just eile mõtlesin, et jumala lahe, kui keegi tiba pappi pakuks! Ja siin te olete! Milline õnn! Äkki ma annan teile oma krediitkaardi andmed, saate papi sinna peale kanda?”

Küllap saab nüüd vestlus läbi, eeldasin. Eeldamine on aga kõikide ebaõnnestumiste ema.

„Otsustasin teile selle kingituse kinkida, kuna mul pole lapsi ja mu mees on juba surnud ning ma ei abiellu enam,” kirjutas suure südamega daam.

„Nägin just teie profiili ja ütlesin endale, et olete see inimene, kes Mul on vaja, et ma palvetaksin mitu ööd, et Issand Jeesus Kristus võiks anda mulle usaldusväärse inimese kontakt, kelle jaoks ma saaksin seda asja usaldada, ja just pärast seda tegin uurimist mis võimaldas mul teie aadressi saada. Lisateabe saamiseks võtke minuga ühendust e-posti aadressil: landreaujeanne03@gmail.com.”

„Lisateave” on peen eestikeelne sõna, eriti prantslasest ameeriklase jaoks.

Kirjutasin vastu:

“Ma räägin kogu aeg, et tuleb Jeesuse poole pöörduda, kui papp üle ääre ajab, küll siis usaldusväärse inimese saadab, kellele ülekanne teha. Väga viis! Mis siis edasi? Saadan teile e-maili, lepime detailid kokku, ja panete füüri teele? Äkki siiski annan oma krediitkaardi andmed teile? Eelmisel nädalal Nigeeria keisri vms esindajaga tegime igatahes nii. Ta pakkus mulle kah pappi (usaldusväärne inimene, midagi pole teha, eks), ma andsin talle oma krediitkaardi andmed, tema kandis papi sinna peale. Kas Teiega ei õnnestuks samamoodi?”

Rohkem ma proua Landreaust ei kuulnud. Küllap solvus. Või kopeeris mu jutu Google Translate’i ning järeldas, et sellise psühhiga pole mõtet edasi rääkida. Kuidas ma ise käituksin, kui keegi mulle nii kirjutaks:

I always say I need to turn to Jesus when the cardboard gets over the edge, and then a trustworthy person will send to whom to transfer. Very Five!

So what's next? I will send you an email, we will agree on the details, and you will put the faux fur? So maybe I'll give my credit card details to you?

We did anyway last week with a Nigerian emperor or similar. He offered me two cardboarders (trusted person, nothing to do, okay), I gave him my credit card information, he carried the cardboard over there. Wouldn't work with you the same way?

Sotsiaalne eemaldumine on päris maailmas praegu vältimatu. Sestap püüavad inimesed virtuaalses võimalikult jõuliselt ühenduda. Aga ärme igaühele oma krediitkaardi numbrit siiski anna. Isegi kui hädasolija end kurguvähi asemel koroona käes väidab vaevlevat.