52151B6F-E1ED-4DCC-ADC0-86546BB76911 Created with sketchtool. 7F3D9EE3-ADF7-45C1-AB94-78A518DAACB5 Created with sketchtool.
83EB849E-4718-4C86-BE47-BE20EA3E028F Created with sketchtool.

Tele2 blogi

Nutimaailma teejuht – nõuanded, seadmete arvustused, võrdlused, nipid ja muud kuumad teemad!

Tele2 blogi

Päev ilma tehnikata – kas midagi saaks üldse tehtud?
#raudvara
3 minuti lugemine
Avaldatud:
23.02.2022
Uuendatud:
23.02.2022
Autor:
Mihkel Raud

Kujutlegem, milline näeks üks tavaline päev tänapäeval ilma iPhone’i, Samsungi või mõne kolmandata välja. 

Oli aasta 1986. 

Magasin päevaund ja vaatasin, kuidas Brigitte Bardot mulle juustuvõileiba valmistas. Oleks võinud veel rajumini minna, unenägudes tavaliselt läheb. Ühtäkki tundsin õlal puudutust. See oli mu ema.

„Mihkel, sulle on telefon,” ütles ta mind õrnalt raputades.

„Mhh?” ei saanud ma unesegasena millestki aru.

„Sulle on telefon.”

„Mis värvi?”

Ema purskus naerma. Oligi naljakas. 1986. aastal ei osanud keegi aimata, et just täpselt nii hakatakse ühel hetkel „sulle on telefon” teadetele vastama. 

Veel hiljuti olid ajad, mil inimestel päris oma isilikku telefoni polnudki. Terves peres oli ainult üks telefon, ketta ja juhtmega, mis telefoni kogu aeg seina küljes kinni hoidis (ja hea, kui oli, sest suuremas osas kodudes polnud üldse telefoni). Kui telefon helises, võttis kõige lähemal asuv inimene selle vastu. 

Pöörane, eks? Aga täpselt niimoodi elu käis. 

Kujutlegem, milline näeks üks tavaline päev tänapäeval ilma iPhone’i, Samsungi või mõne kolmandata välja. 

Hommikul äratab sind jõleda plärinaga äratuskell. Mitte telefon, kuhu saad äratuseks täpselt selle helina panna, mis sulle meeldib. Teed silma lahti, ronid kööki, paned munad keema. Keerad üles munakella, sest iPhone’i sul ei ole, muidu võiksid lihtsalt lausuda: „Hey Siri, set timer for five minutes.” 

Ronid kaalule ja kirjutad numbri hariliku pliiatsiga paberile. Ei mingit nutikaalu ega -telefoni sünkki! Kehakaalu muutumise jälgimiseks on sul kaustik, kuhu nüri järjekindlusega igal hommikul uue numbri kirja paned.

Värskete uudiste lugemiseks tuleb sul pidžaama väel postkasti juurde loivata ning lehed üles tuua. Äkki on isegi mõni kiri saabunud, sest Snapchati ega Instagrami pole ning ainus viis sõpradega kirjalikult suhelda on tigupost. Väljas on jahe, aga kui külm täpselt, seda suudab vaid akna taga jäätuv termomeeter öelda, weather widgetid tekivad su pihku alles aastakümnete pärast. 

On aeg riidesse panna ning Hoiukassasse minna. Hoiukassa on umbes nagu pank, aga ilma äpita: seisad pikas sabas, kui elektri eest tahad maksta.

Edasi viib tee sind tööle. Kui sul on raha, lähed taksopeatusesse (Boltini läheb veel aega, Woltist rääkimata). Kui ei ole – ja enamasti polnud – trügid koos ülejäänutega bussi.

Jõuad tööle ja kolleegid kõnnivad sinust mornilt mööda. Äkki sa ei meeldi neile? Facebooki ju pole, vastasel juhul õnnestuks oma profiilipildile lisatud laigid kokku lugeda ja eneseväärikus taastuks. Aga ei.

Jõuad koju ja hakkad televiisorist Max Otto von Stierlitzi seiklusi ehk teleseriaali „Seitseteist kevadist hetke” vaatama. Muud meelelahutust pole, ei mingit Netflixi ega „Squid Game’i”. Poed uuesti pidžaamasse ja lähed juba kell kümme magama, sest muud targemat sul teha pole – ei ainsat äppi või fiidi, mida une ootuses kerida. 

Kui see kõik kõlab masendavalt, siis saad ilmselt aru, miks vanaema tusaseks tõmbub, kui sa suguvõsa koosolekul „kas me sellist Eestit tahtsimegi!” või „tehnoloogia areng on inimkonna lõpp” karjatad. Sest just täpselt sellist Eestit – iPhone’ide ja Netflixidega – me tahtsimegi. Ja saime, olgu Steve Jobs, Marc Randolph ja Reed Hastings tänatud! 

Autor
Mihkel Raud
Mihkel Raud
Mihkel Raud
Mihkel on nutisõltlane. Õnneks on esimene samm sõltuvusega tegelemiseks selle tunnistamine. Seda Mihkel Tele2 blogis ka teeb, arutledes nii õunatoodete kui ka ühiskondlike tehnoloogiateemade üle.