Kõik maletajad lähevad varem või hiljem hulluks, vähemalt on selline levinud ettekujutus. Malemäng eeldab tõepoolest pidevat aju pingutamist ning seetõttu pole põhjust imestada, kui järjekordse malegeeniuse veidruste kohta lehesabast loeme.

Elu ja lauamäng kipuvad tõepoolest segi minema ning just sel põhjusel jätsin omal ajal maleõpingud pooleli. Kaks nädalat avanguteooriat ning ka inimesed hakkasid mulle paistma malenditena, keda oli tore oma ettekujutuses üksteise vastu positsioneerida. Nii kui tänavanurgal mõnd juhuslikku vanameest nägin, hakkasin kohe nuputama, kuidas ta teisel pool teed lapsevankrit lükkava preili kolme käiguga pikali lööb. Õudne.

Male pole ainus pseudotegelikkus, mis päris ellu trügib. Ootamatult on inimestevahelisse suhtlusesse roninud veel üks veider nähtus: emojid.  Ma ei räägi sõnumites kasutatavatest piltidest, vaid sellest, kuidas need pildid meie igapäevast žestikuleerimist mõjutavad. Kui Apple esimest korda Sirit ehk kõnelevat tehisassistenti tutvustas, ennustasid mitmed tehnogurud, et inglise keeles kõnelev telefon sööb eesti keele maailmast lõplikult välja. Õnneks seda ei juhtunud, kuid lihasmotoorikale on telefonidel hämmastav mõju.

Alles mõne päeva eest kohtusin preiliga, kes mind mingi tühise teene eest tänada tahtis. Ta võinuks „aitäh” või „tänan” või kasvõi „ole meheks” öelda. Aga ei: noor daam pani käed kokku ning tõstis need rinna kohale, justkui pöörduks kirikus kõigevägevama poole. Ma ei saanud esimese hooga aru, mida ta oma žestiga öelda tahab, kuid siis meenus mulle emoji, mida inimesed tekstisõnumites „aitähi” asemel kasutavad.

Või püstine pöial! Oleme harjunud sellega sõprade Facebooki-postitusi laikima, kuid päris maailmas kasutavad püstist pöialt vaid minuvanused vanainimesed, kui ettekandja restoranis juurde astub ning „kuidas maitseb?” küsib. Enam mitte – ka verinoored ajavad pöidlad igal võimalusel püsti ja mitte ainult tee ääres juhuslikele autodele hääletades.

Asi poleks märkimist väärt, kui see igapäevases suhtluses korralikku segadust ei tekitaks. Sest mis juhtub siis, kui homme näost rohelise inimesega kohtun? Hakkan tema tervise pärast muretsema? Kutsun kiirabi? Eeldan, et vaeseke võib kohe öökima kukkuda?

Või järeldan, et mingi asi – näiteks ilm või „Tenet” – lihtsalt ei meeldi talle? Emojide maailmas tähendab roheline öökiv nägu just seda!

Sestap ei jää mul muud üle, kui iga žest või näoilme üle täpsustada. „Tahad mind tänada või pöördud mõttes kõige vägevama poole?” küsin järgmine kord preililt, kui see käed kokku paneb ja rinnale tõstab. Tüütu ja isegi ebaviisakas, aga kuidagi tuleb kaasaegses maailmas hakkama saada. Pidev uute emojidega kursis olek kuulub moodsa elu juurde sama vääramatult nagu liikluseeskirjade tundmine, vastasel juhul võid teisest inimesest lihtsalt valesti aru saada.