Mida sa teed, kui oma 4-aastase tütre pornofilmi vaatamas avastad? Paned filmi kinni ja seletad kannatlikult, et taolise kraami jõllitamist tuleb veel paarkümmend aastat oodata? Või toimid nagu mina paar nädalat tagasi?

Mu lapsed on YouTube’i sõltlased, mistõttu on mu naise telefonil ainult üks funktsioon: selles asub äpp nimega YouTube Kids ehk vahend ainult lastele mõeldud YouTube’i sisuni jõudmiseks. YouTube Kids undab meie peres ööpäevaringselt. Igast ekraaniga gadgetist minu kodus tuleb non-stop lalin ehk väikelastele suunatud videoklippide heli. Kuni ühel hetkel enam ei tulnud.

Ootasin kaubanduskeskuse parklas abikaasat, kes oli midagi kiiresti ostma läinud. Me olime kolmekesti autos, mina ja minu kaks väikest last. Poiss näppis tagaistmel jalgadeta tinasõdurit, tütar naise telefoni. Ma jäin tukkuma, mis sest, et telefon tütre käes täiel volüümil lõugas. Ootamatult jõudis mu kõrvu midagi kummalist.

“Mmmmmmm,” mõmises meelas mehehääl. “Sa vaata ennast, väike kaunitar, küll Sa oled ilus. Vaat selline on hea tüdruk, kenasti riides ja juuksed kammitud, mmmmmmmmm. Keera end nüüd ringi, las ma vaatan sind tagant kah, mmmmmmmm.”

Püha jumal. See kõlas nagu Õ-kategooria pornofilm, milles ülekaaluline koolidirektor teismeliseohtu tüdruku “peale tunde” on jätnud. Ma hüppasin tagaistmele, rabasin telefoni enda kätte ja püüdsin aru saada, mis tüüpi kinematograafia saatel mu laps üles kasvab.

Aga ära sa ütle, polnudki porno. Oligi üks ameerika isa, kes oma tütart mööda nukupoode veab, talle Barbie’sid ja American Dolle näitab, nukkudega totakalt räägib, seda kõike telefoniga filmib ja miljoni jälgija rõõmuks YouTube’i üles laeb. Veider isa, kindel see, aga siiski üpris süütu.

Huhh, see läks napilt, mõtlesin mina. Sest võib minna palju hullemini, nagu nii mõnigi lapsevanem on kogenud. Lugu nimelt selles, et maailmas elab kõiksugu veidrikke ja osad lõbustavad end jäledate videoklippide YouTube’i laadimisega. Nad petavad ära ülipeened filtrid ning lisavad oma klippidele eksitavad sildid: “hariduslik”, “õpime värve tundma” ja nii edasi. Nõnda võibki juhtuda, et su armas laps ühel hetkel Spider Mani urineerimas või Elsat midagi veel hirmsamat tegemas näeb.

Šokk missugune, sest kõik, mis tuleb YouTube’ist, on ju tsenseeritud, eks? Põhimõtteliselt küll, aga kus on reeglid, seal on alati keegi, kes neid rikkuda tahab. Ja kus on lapsed, seal on alati keegi, kes neid ära tahab kasutada.

YouTube’i peresõbraliku sisu juht Malik Ducard kinnitas küll hiljuti New York Timesile, et klipid stripiklubis käsikiimlevatest multifilmitegelastest on “nõel heinakuhjas”, ent möönis ometi, et taoline kraam YouTube’i kõigi pingutuste kiuste siiski jõuab. Kui Su tibude õnneliku lapsepõlve võti asub YouTube’is (ja ta asub, midagi pole parata), siis pane tähele, mida ta sealt vaatab.

YouTube’i sisu ei kontrolli inimesed, vaid algoritmid, mida on lihtne tüssata. Ilmselt pole kaugel aeg, mil ka spetsiaalselt eesti lastele suunatud sodi YouTube’i jõuab. Praegu piirdub asi purupurjus Minni Hiirega, aga pea su kullakesed Lotte ja Hunt Kriimsilma seksistseeni telefonist ei vaata. Eestlastest “videokunstnikud” võivad olla ajast maas, kuid muus osas on nad ülejäänud inimkonnale üpris sarnased.

Mihkel Raud

04.01.2018