Mobiiltelefoni puhul kehtib üks reegel: see kukub varem või hiljem maha. Ketta ning spiraaljuhtmega telefonid olid ses mõttes mõnevõrra kasutajasõbralikumad. Need püsisid kenasti oma kohal ja kui sattusidki taburetilt põrandale kukkuma, polnud see maailmalõpp.

Nutitelefoniga on asi keerulisem. Maailmalõpp ehk mitte, kuid omanikule keeruline. Moblade puhul kehtib nimelt teinegi kuldreegel: kui see asfaltteele prantsatab, siis katki see läheb. Katkine telefon tuleb aga korda teha. See maksab pahatihti ränka raha.

YouTube on täis videoid, milles uutele mudelitele „kukkumisteste” korraldatakse. Kui uus iPhone välja tuleb, on huvilistel võimalik mõne päeva jooksul oma silmaga veenduda, kui kindel (või kaitsetu) Apple’i järjekordne gadget mahaprantsatamise vastu on.

Reklaamtekstid lubavad erakordset vastupidavust, kuid tegelik elu on hoopis teine. Kohe nii teine, et toosama Apple (ning kõik ülejäänud tootjad) spetsiaalseid kaitseümbriseid müüvad. Neisse pakituna on uue telefoni eluiga mõnevõrra pikem kui need loetud päevad, mille jooksul tuliuus telefon kivipõrandale kukub.

Ainus häda, et nood kaitseümbrised on koledad kui öö. Silm harjub küll kõigega, ent võta kohe praegu oma telefon korraks ümbrisest välja ning Sa üllatud, kui ilus see oma eheduses tegelikult on. Maailma tippdisainerid näevad kurja vaeva, et esteetiliselt vastupandamatuid tehnikaimesid luua, meie Sinuga topime selle aga mingisse rõvedasse kesta.

Sa ei osta ju uut BMWd ega mässi seda koledasse kummivutlarisse, et oma autot võimalike kriimude eest kaitsta? BMW sellepärast ju BMW ongi, et oma silmipimestava iluga kõik ülejäänud autod valgusaastate kaugusele ehmatab! Ja iPhone on seepärast iPhone, et näeb kõigist Androidi-peletistest kaunim välja. Ometi pressin oma telefoni silikoonist kondoomi, autol lasen aga sellist elu elada, nagu valmistajad on ette näinud. Miks?

Jumala pärast, ma ei tea. Võib-olla samal põhjusel, miks ma 100 000-eurose korteri ostu suhteliselt kiiresti ära otsustan, restoranis olen aga võimeline pool tundi arvutama, kas 7-eurone salat mu eelarvesse ära mahub. Mida kallim asi, seda vähem saab inimene selle väärtusest aru.

Mobla on supiga võrreldes kallis, korteri kõrval aga odav. Odav asi ajab agooniasse, kallis on liiga abstraktne, et selle pärast muretseda. Kui maja, millesse ma korteri ostsin, maatasa põleb, maksab kindlustus. Kui telefon katki läheb, maksan mina. Mis sest, et korterikindlustuse omavastutus on kordi suurem kui telefoni remont.

Ning kummatigi on telefon kodust palju isiklikum asi. Paar ööd hotellis veeta pole mingi probleem, püüa aga telefon kasvõi pooleks tunniks kolleegiga ära vahetada.

Vaat kuhu on võimalik jõuda jutuga, mille eesmärk on telefoniümbriste vajalikkusest filosofeerida.

Tegin muide just nüüd sama, mida Sulle hetk tagasi soovitasin: võtsin telefoni ümbrisest välja. Kurat, kui ilus see on. Kurat, küll istub peos hästi. Kuni ühel hetkel enam ei istu ning, ekraan ees, kõnniteele pudeneb

Mihkel Raud

05.02.2019