Tulevik on analoog

2 minuti lugemine

“Tulevik on digitaalne,” teatas peaminister Jüri Ratas hiljuti Tallinnas toimunud Euroopa Liidu tippkohtumisel. Mis ta, vaene mees, muud saigi öelda. Inimesed olid ju kohale tulnud, Euroopa riikide juhid ja puha, Kultuurikatel ammu kinni pandud ning Tallinna liiklus päevadeks pea peale korraldatud.

Sa ei saa ju sellises olukorras kõrgetasemeliste delegatsioonide ette marssida ja tuima näoga kuulutada, et tegelikult on meie tulevik analoog. Kuigi just seda oleks Ratas võinud vabalt teha.

Kui tulevik on digitaalne, siis miks kulutavad sajad inimesed lennukikütust, vett, bensiini ja jumal teab mida, et üksteise sõnavõttude kuulamiseks Tallinna reisida? Juba praegu on Eesti presidendi kõne ajal tukkumiseks odavamaid meetodeid, alates Skype’is ja lõpetades WhatsAppiga, pole vaja “digitaalset tulevikku” oodatagi.

Aga ei, miskipärast lennatakse ikkagi kokku, patsutatakse üksteist õlale, tehakse vanalinnas möödakäijatega selfisid ning pugitakse kohvipausi ajal värskeid croissante.

Merkel
Foto: Eestinen.fi

Miks? Väga lihtne: meie olevik on õlale patsutused, selfid ja croissantid ning ma olen valmis pea panti panema, et ka tulevik.

On asju, mis ei saa kunagi digitaalsed olema. Põhimõtteliselt võin ma juba paarkümmend aastat sümfooniakontserti internetist alla tõmmata, aga kas see on ikka sümfooniakontsert? Ei ole ja kui sa mind ei usu, soovitan sümfooniakontserdile minna.

Juba praegu on mul võimalik arvutiprogrammide kirjutatud raamatuid lugeda, aga needki miksivad “Anna Kareninat” Haruki Murakamiga ja inimesed kipuvad miskipärast Tolstoid ilma Murakamita eelistama (ning vastupidi).

Ühesõnaga: kui ma peaksin praegu miljon dollarit investeerima, kõnniksin ma Elon Muski taolistest meestest kaarega eemale. Kui mingi asi on kolmekümne aasta pärast võimalik, ei pruugi ta automaatselt vajalik olla. Croissant ei kao kuhugi, nagu ei kao Eesti peaministri vajadus Saksa kantsleriga aegajalt silmast silma kohtuda. Küll kaob aga Skype.

Mihkel Raud

04.10.2017