Kuidas puhati enne Google Mapsi?

2-3 minuti lugemine

Ma tegin midagi radikaalset. Suvi justkui käes ja millal siis veel end pisut lõdvemaks lasta ning – oh seda katkematut rõõmu – tõelise eestlase kombel veidi „puhata”. Kuid mitte see polnud radikaalne.

Pull selles, et otsustasin ajal, mil mõõdutundetult puhkan, mobiiltelefoni mitte kasutada. Mittepraktiseeriva alkohoolikuna tean hästi, kui keeruline on viinapudeli läheduses jooma kukkumist vältida. Seetõttu jätsin oma iPhone’i puhkusele siirdudes koju. Las vedeleb paarisaja kilomeetri kaugusel köögikapil, ehk on telefonilgi hea meel, et ei pea oma peremeest ööpäev läbi orjama.

Muide, on kasulik mõelda oma gadget’itest kui elusolenditest. Taoline mõttemäng paneb neid vähem kätte haarama või raevunult vastu lauda taguma, kui aku tühjaks saab. Kui järgmisel korral lased telefonil asfaldile kukkuda ja seejärel mõtled „oligi aeg uus osta”, kujuta ette, et see olid sina ise, kes pea ees kõnniteele lendas. Ära tee oma telefonile seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

Sõitsin niisiis perega natukeseks ajaks igapäevastest kohustustest eemale ja „unustasin” iPhone’i kaasa võtta. Rannad on telefone näppivaid inimesi nii ehk naa täis, pole mind sinna juurde vaja. Las olla üks selline loll kah, kes vee ääres lesides ekraani ei jõllita. Pole telefoni, pole probleemi, eks?

Alguses ei olnudki. Käsi kobas küll iga paarikümne minuti tagant püksitaskus telefoni otsida, kuid kolmandal päeval kadus see võõrutusnäht ära. Või noh, peaaegu kadus. Telefonisõltuvusest lõplikuks vabanemiseks läheb vaja arsti ning paari aastat range järelevalvega rehabilitatsioonikeskuses.

Mihkel Raud

Suuremaks probleemiks osutus mu 2-aastane poeg, kes on täpselt samasugune sõltlane nagu mina. Ma püüdsin Joosepile ratsionaalselt seletada, et tema vanuses tuli minul multikate vaatamiseks hirmjämeda kineskoobiga telekat vahtida (ning sealtki tulid lastesaated ainult siis, kui vastav kellaaeg kätte jõudis). Kuid 2-aastased pojad seepärast 2-aastased ongi, et minu targutamisest mitte heituda. Nii möödus valdav osa minu puhkusest röökimise saatel, mille kirjeldamiseks puudub eesti keeles õige sõna: „võigas”, „ilge” või „talumatu” oleksid mu lapse kiljumise iseloomustamiseks liiga leebed adjektiivid.

Lõpuks hakkasid ka minu närvid poja kapriisidest sõltumatult üles ütlema. Huvitav, kuidas Google Mapsi eelsel ajal Pärnus pitsakohti üles leiti? Kõmbiti sihitult mööda linna, kuni nälg või pätid su elupäevadele punkti panid? Lihtne on väita, et lisaks Google Mapsile ei teatud toonases Eestis ka pitsast midagi. Ent tänapäeva mugavustega harjunud inimest see ei lohuta. Mis järgmiseks, Tesla roolist hobuse selga?

Huvitaval kombel suutsin ma Twitteri ja e-kirjadeta kaks nädalat (peaaegu) probleemideta hakkama saada, aga just navigatsiooniäpi puudumine muutis mu puhkuse põrguks. Pimedus, milles ma Google Mapsita kobasin, oli korraga nii füüsiline kui ka psühholoogiline. Tagasi koju jõudes oli minust järel inimvare ja telefoni üle pika aja taas kätte võttes puhkesin kontrollimatult nutma. Nii suurt rõõmu 64 vastamata kõnest ja 783 lugemata e-kirjast polnud ma varem tundud.

Mihkel Raud

16.07.2018