„Kas sa ajad mulle külge?” kirjutas pooltuttav daam mulle hiljuti Instagramis. „Võta teadmiseks, et olen õnnelikus suhtes ja minu teada oled sinagi.”

Olin esimese hooga kohkunud. Seejärel eeldasin, et küllap ajas naine sõnumiaknad sassi ja teade oli tegelikult kellelegi teisele mõeldud. Telefoniekraanid muutuvad küll aina suuremaks, aga näpp kipub ikka valesti vajutama.

Täpsustava sõnumi peale tõmbus daam aga veelgi tugevamasse kaitseasendisse: „Palun jäta mind rahule. Poleks arvanud, et sinusugune mees nii labaselt naisi otsib.”

Ma ei otsi. Aga #metoo ajastul on teatavasti ükskõik, mida mina oma kavatsustest arvan. Tähtis on see, mida arvavad kõik teised.

Otsustasin siiski küsida – viisakalt küsida –, miks proua arvab, et talle külje alla ajan. Vastus tuli kiiresti.

„Sa oled viimase poole aasta jooksul kõiki mu postitusi laikinud,” kirjutas ta. „Kaasa arvatud neid, kus ma ujumiskostüümis poseerin.”

Tõsi mis tõsi: mul on komme pöialt mööda Instagrami lohistada ja absoluutselt kõike valimatult laikida. Ikka selleks, et minu kraami laigitaks. Selles kogu Instagrami mõte ju seisnebki: me püüame oma fotodele meeldimisi, et sedakaudu end meeldimisväärsetena tunda. Kui sa aga ise teiste pilte ei laigi, pole sul põhjust ka vastulaike eeldada. Käsi peseb kätt, eriti sotsiaalmeedias.

Ometi võib juhtuda, et laigid „vale” asja. Yana Toom pidi kunagi selgitama, miks ta Facebookis kellegi NATO teemalist nalja laikis. Mina tunnen end aga küberahistajana, sest olen kellegi postitusi liiga sageli laikinud.

Maailm on võimeline su kohta jahmatavaid järeldusi tegema, ainult selle põhjal, mida sa kusagil laikinud oled. Asi on seda hullem, et mõnikord laigivad inimesed ka selliseid postitusi, mis neile tingimata ei meeldigi. Näiteks on Twitteris säutsude märgistamine võimalik vaid laikimise abil. Näed mõnd tviiti, mille tahad tuleviku tarvis „kõrvale tõsta”, ja ei jäägi muud üle, kui seda laikida, oled selle sisuga nõus või mitte.

Üks liberaalne ajakirjanik pidi oma jälgijatele kord pikalt põhjendama, miks ta konservatiivide tviite laikis. „Ma ei laigi neid, ma „laigin”,” vastas mees. Nii ta on: laikimine on muutumas iseseisvaks terminiks ega pruugi enam meeldimist tähendada.

Niisiis tuleb iga päevaga paranoilisemaks muutuvas maailmas väga tähelepanelikult jälgida, mida sa laigid. Varsti pole kriminaalasja selga saamiseks vaja pornofoorumites nilbitsedagi, piisab Instagramis kellegi pildi laikimisest.