Miks peaksin lugema kellegi teise mõtteid, kui mul on oma mõtted peas? 

Umbes nii vastas üks 90ndate eesti kuulsus, kui temalt uuriti, kas ja milliseid raamatuid ta loeb. Toona naerdi selle tsitaadi üle üksjagu, ent nagu teada, naerab kõige paremini ikka see, kes naerab viimasena. 

Sest siin me nüüd oleme – mõnikümmend aastat hiljem – ja üha vähem sõltub sellest, kui palju minul või sinul või kellelgi kolmandal oma mõtteid jagub (saati selliseid, mille lugemisele oma väärtuslikku aega kulutada). 

Miks? 

Sest mõtlemise on üle võtnud AI ehk tehisintellekt, kui sellele hirmuäratavale tähepaarile omas keeles oma peaga nime püüda anda.

Paanikat on mõistagi üksjagu. Ei võta ju AI üle pelgalt meie mõtlemist, vaid ka tööd! Vähemalt usuvad nõnda üsna paljud, minu sõbrad ja tuttavad sealhulgas: kunstnikud, heliloojad, filmimehed, kirjanikud ja nõnda edasi. Ehk need, kes oma töös kasvõi natukenegi intellektile peavad lootma. Ning peame ju tegelikult kõik. Vastasel juhul roniksime mööda puid ja elavneksime vaid eemal terendavate banaanide peale, nagu teevad sajad tuhanded meiega väga sarnased džunglielanikud. 

Mina olen aga kartmatu. Või sinisilmne. Oleneb, kust otsast vaadata. 

Olen nimelt tehisintellekti proovinud ja kasutan AI-d tegelikult iga päev. Kui mõned asjad – näiteks ingliskeelsete tekstide grammatiline korrektuur või elementaarne veebiotsing – suudab tehisintellekt peaaegu laitmatult ära teha, siis suuremate asjade kallal pusides jääb tehisaju varem või hiljem hätta. Vähemalt esialgu. Ja pigem varem, sest kasvõi iseenda kohta AI-lt küsides saan vastuseks asju, mida ma kunagi teinud pole – ei Metsatöllus mänginud ega Kaur Kenderi raamatuid kirjutanud. AI aga väidab, et olen ikka küll.

Isegi kui aeg peaks AI kõige põhilisemad funktsioonid – vähemalt need, mis tekstiga töötamist puudutavad – veatuks lihvima, ei suuda masin inimese kombel ilmselt kunagi laulda või kirjutada. Virtuaalsete suunamudijate loomisega saab AI hakkama, kuid kellele neid vaja on? Haaravate, emotsionaalsete ning – mis põhiline – ausate tekstide loomiseni ei jõua ilmselt aga ükski skript ega programm. Eesti keeles kindlasti mitte, sest nii väikese „murraku“ peale pole mõtet vajalikku aega ega auru kulutada. 

Kes ei usu, tehku katset. Kasvõi nii, nagu mina tegin. 

Avasin ChatGPT ja sisestasin prompt’i: „Kirjuta stseen, milles poiss nimega Arno isaga koolimajja jõuab, kuid tunnid on juba alanud.“ 

Ja sain tulemuseks:

Arno ja tema isa asusid ühel hommikul kooli minema, kui mõistsid, et jäävad hiljaks, sest Arno oli kodutöö maha unustanud. Harjumuspärast marsruuti mööda kooli suunas kiirustades nägid nad, et üks puu oli teele maha langenud, ja see sundis nad valima teise tee läbi metsa. 

Vaatamata sellele, et nad tihedate puude vahel ära eksisid, meenus Arnole varem avastatud otsetee, mis nad kooli juhatas just selleks hetkeks, kui kell helises. 

Hingetu ja seiklusest pisut määrdununa jõudsid Arno ja tema isa köstri tauniva pilgu saatel kooli väravasse. Kuigi nad hilinesid, lähendas ootamatu teekond läbi metsa nad üksteisele ja näitas Arnole, et viivitus võib mõnikord meeldejäävaid elamusi kaasa tuua.

Loomulikult saanuks selle kõik – ja umbes tuhat korda rohkemgi – vaid üheainsa reaga ära öelda: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ Selliseks meisterlikkuseks läheb vaja aga inimest, näiteks Oskar Lutsu.

Rõõmsat ja muretut kooselu tehisintellektiga!