Kui mu vanem poeg kuuendasse klassi läks, tõi ta 1. septembril koju hulga õpikuid, nagu lapsed kooli esimesel päeval ikka teevad.

Nende hulgas oli mõistagi matemaatikaõpik, mille ma uudishimust kätte võtsin ja suvalises kohas avasin.

Seal oli ülesanne nagu matemaatikaõpikutes ikka. Ma püüdsin seda lahendada, püüdsin seejärel veel korra ning loobusin kolmandal katsel - ma jäin 6. klassi matemaatikaga pehmelt öeldes hätta, kuigi olen ju ka ise kunagi 6. klassis käinud.

Ma ei mäleta koolis õpitud matemaatikast absoluutselt mitte midagi. Vähe sellest - ma ei mäleta ka teistest ainetest midagi, ei geograafiat, ajalugu, loodusõpetust ega vene keelt.

Ma ei suuda meenutada, kas asjad lähevad kuumutades suuremaks või väiksemaks. Lembitut ja Meelist olen ma omavahel terve elu segi ajanud (üks oli vist teise poeg) ja isegi “Libahundi” autorit pean ma guugeldama, sest ei ole meelde jätnud, kas selle kirjutas Vilde või Kitzberg.

Ainult inglise keelega saan ma tänapäeval enamvähem hakkama. Kogu muu nodi, mida õpetajad mulle 11 aastat pähe surusid, on sealt haihtunud. Ja surusid nad jõuga. Ma polnud tõenäoliselt maailma kõige lollim laps, aga laisem olin päris kindlasti.

Milleks siis koolis käia, kui seal õpitu kõik ära ununeb? Ja ära ta ununeb, seda võin ma lubada.

Suurem osa tundides räägitust kaob su peast kiiremini kui mälestuspilt kaks pingrida eespool istunud ning neetult hästi lõhnanud klassiõest, kuigi seegi kipub aastatega ununema.

Ma tean, et meditsiiniteadlased haaravad nüüd vaaliumi järele, kuid mina suhtun ajusse nagu musklisse. Mida rohkem ma lihast oma kolbas liigutama harjutan, seda paremini suudab ta end kriitilises olukorras kokku võtta. Sestap oli mul koolitundides viibimisest (mis sest, et ma seal väga tähele ei pannud) röögatult kasu.

Siit tuleneb ka häkk, millest igal õpilasel abi võib olla, kui ta matemaatikatunnis kuue tundmatuga võrrandit peab lahendama. Milleks sul seda vaja on? Kas on vahet, milliseks ühe või teise tehte vastus kujuneb? Mida sa sellega elus peale hakkad? Kas sul on tarvis seda teha?

Õige vastu on, et põhimõtteliselt ei olegi. Täpselt samamoodi pole jõusaalis musklit harjutaval atleedil vaja sangpommi ühest kohast teise tõsta. Ega ta koristaja pole. Küll aga kasvatab sangpommi sikutamine tema lihast. Lihas õgib omakorda energiat ning inimene kaalub selle tulemusel vähem ja on tänu sellele tervem ning õnnelikum.

Võrrandiga on täpselt sama pull. Loomulikult pole vahet, millega selle lahendamise protsess lõpeb. Oluline on protsess ise. See, et sa seda teed. See, et su aju töötab. See, et sul tekiks mõtlemise kogemus. Vastasel juhul ei suuda sa päris ellu sisenedes sedagi välja mõelda, kas aegade lõpuni ema juures kõhtu sügada või tööle minna.  Paljud muide ei suudagi. Eriti need, kes koolis võrrandi pelgalt seetõttu lahendamata jätsid, et päris elus selle oskusega midagi peale pole hakata.

Mihkel Raud

16.05.2017