10 aasta pärast saabub üheksa ejakulatsiooni kümnest iselenduvate spermatosoidide abiga. Mees ei pea midagi tegema, vedeleb lihtsalt voodis, loeb raamatut või sööb kartulikrõpse, ning pauhh: sealt ta tuleb.

Kõlab jaburalt? Absoluutselt, kui sa just neljateistkümnene pole ja jumal teab mida unes ei vaata. Ja ometi unistab terve põlvkond tehnoloogiahulle millestki üsna sarnasest.

"15 aasta pärast moodustavad 90 protsenti Eesti liiklusest isesõitvad autod," teatas nii umbes mõnekümnene noormees. Ja mitte lihtsalt noormees, vaid Riigikantselei ametnik, kelle töö on veenduda, et riik kõik endast sõltuva teeks, et täpselt nii lähekski, et Eesti teedel “tavalisi” autosid lähitulevikus võimalikult vähe liiguks. Võib-olla eksin ma täpse arvuga, võib-olla oli see 17 või 14 aastat, aga kindlasti mitte 100 või 200. Oh ei. Natuke kannatust ja meie teed täituvad autodega, mis juhte ei vajagi.

Põhimõtteliselt võib Eesti liiklust jälgides juba ammu väita, et siin sõitvates autodes juhte pole. Või kui ongi, on nad kas hullud või maani juua täis. Aga muidugi polnud Riigikantselei noore ametniku point selles. Ta arvab tõsiselt, et juhivaba auto on igapäevasest reaalsusest veerandi inimpõlve kaugusel. Selle arvamusega võiks püüda ju nõustudagi, kui see põhimõtteliselt ebaloogilisel eeldusel ei tugineks. Ja see toob meid tagasi isesaabuvate orgasmide juurde.

Asi on nimelt selles, et auto juhtimine on üks äraütlemata mõnus asi. Kas just sama mõnus kui partneriga küünlavalgel õhtust süüa, talle meelitusi kõrva sosistada ja siis tundideks inimeksistentsi absoluutsesse täiusesse sukelduda. Aga midagi üsna lähedast siiski. Ja nii, nagu erootika on seks ise ja mitte orgasm, pole ka autosõit mitte kohalejõudmine, vaid protsess ise.

Kas pole imeline masinale hääled sisse panna, vaikselt liikuma hakata, kiirendust tajuda, käiguvahetuse sujuvust nautida ning liikumise kindlust kaifida? Juba Hendrik Sal-Saller laulis: ma õrnalt puudutan gaasi, käib läbi värin su seest, ja kui ma käigu löön sisse, sa lähed karjatades liikvele.

Mulle meeldib autoga sõita. Rooli keerutamine pole piin, millest vabanemist ma pikisilmi ootan. Vastupidi. Ma ei taha glükoositablette ega kanüüle ja tilguteid, sest mulle maitseb nelja juustu pasta ja veel rohkem meeldib mulle maapähklivõi maitseline jäätis. Ja seetõttu ei taha ma isetäituvat kõhtu ega iselenduvaid spermatosoide. Ning kõige vähem tahan ma isejuhtivat autot, sest ma tahan oma autot ise juhtida.

Muidugi olen ma keskealine mees ja jumal teab, võibolla õnnestub tehnoloogial minugi vajadusi ära kaotada. Juurde oskab tehnoloogia neid juba ammu tekitada. Aga ikkagi, kas pole isejuhtiv auto omal veidral moel samasugune samm ebaehedama elus suunas nagu arvutiekraanil praksuv lõke? 

Mihkel Raud

26.06.2017