Tele2 blogi

Saada mulle e-kiri!

3 minuti lugemine

Mul oli aastate eest isiklik stalker. Üks Saaremaal elav naine oli miskipärast otsustanud, et tema saatus on olla minu abikaasa. Ta helistas mulle pea iga päev ja kui ma tema kõnedele vastamise lõpetasin, hakkas ta mulle kirjutama.

Tol ajal kirjutati peamiselt käsitsi ja kirjad liikusid täpselt nii kiiresti, kui liikus Eesti Posti logoga veoauto. Proua kirjad olid paksud ega tahtnud ümbrikutesse hästi ära mahtuda. Ma viskasin need alati prügikasti, kuigi ega see minust ülearu kena ju ei olnud. Ilmselt süümekate tõttu ma ühel päeval tema järjekordse kirja avasingi.

See algas nii: „Mihkel, ma ootasin sind, aga sa ei tulnud. Kolm tundi ootasin!” Selgus, et mingis varasemas kirjas oli ta minuga kohtumise „kokku leppinud”, aga et ma seda lugenud polnud, ei teadnud ma temaga deitima minna. Poleks nii ehk naa läinud, aga ikkagi.

Praegu saan ma päevas keskmiselt sadakond e-kirja. Stalker’eid enam pole, mõni üksik sõimaja ehk, aga üldiselt on mulle saadetud kirjad sisukad. Sada e-kirja päevas on palju, aga mulle meeldiks, kui neid oleks rohkem. Olen ma peast segi? Kaugel sellest! Mulle lihtsalt meeldiks, kui kogu minu kirjalik suhtlus asuks ühes kohas, sest ainult nii võin ma kindel olla, et kõigist endaga kokkulepitud kohtumistest ka ise teadlik olen.

Praegu on see aga über-keeruline, sest lisaks e-postile võetakse minuga kontakti tavaliselt Facebook messenger’is, Twitteris, Slackis, LinkedInis, Fleepis, Wire’is, WhatsAppis ja isegi Instagramis, kuigi ma omas naiivsuses arvasin, et Instagram on piltide, mitte sõnumite vahetamise koht.

ekiri

Ja justkui sellest veel vähe oleks, leidub terve hulk inimesi, kes mulle helistavad! Igast kümnest kõnest lõpeb üheksa sellega, et ma palun helistajal endale e-kirja saata. Sama juhtub muudes kanalites; kui sa mulle tviidid, palun ma endale kirjutada, aga mitte LinkedIni või Facebooki, vaid ikka vanal heal mihkelraud@gmail aadressil.

Miks? Sest aeg-ajalt on mul vaja vanu kirju uuesti lugeda. Otsida õnnestub mul neid aga ainult e-postkastis, eriti olukorras, kus otsitav kiri võib kümnete tuhandete seas asuda. Püüa sa Facebook messenger’is kuus aastat tagasi toimunud vestlust kiiresti üles leida – see on lootusetu!

Võib-olla on asi minus. Võib-olla tähendab e-post järgmise põlvkonna jaoks sama, mida faks tähendab minu ealistele – elementi anekdoodis, mis räägib ürginimestest –, aga leppigem sel juhul kokku ühes universaalses suhtlusvormis! Umbes nii, nagu võiks kokku leppida ühes üle maailma kasutatavas voolupistiku tüübis või laadijas, mis töötab nii Samsungi kui Apple’i telefonidega. Otsustame siis ära, et e-post on surnud, ja kui sa edaspidi vanaemale külla tahad sõita, tuleb sellest talle LinkedInis teada anda.

Mul pole vaba turumajanduse vastu midagi, aga nii kirglik liberaal ma ka ei ole, et iga hommikut kümnes sotsiaalmeediakanalis kirjade otsimisega alustada. Ja kui sa minuga kusagil Tumblri kommentaariumis trehvamise kokku lepid, arvesta igaks juhuks võimalusega, et ma ei pruugi kohale tulla.

Mihkel Raud

07.10.2016