Tallinna tänavaile on tekkinud uued liiklusvahendid ehk elektritõukerattad. Elagu progress ning loodussäästlik elustiil!

Mmm, mitte tingimata. Loodussäästlik kindlasti. Aga kas ka edasiviiv?

Mõnede asjade areng võiks peatuda seal, kus need mingiks uueks asjaks muutuvad. Tõukeratas on liitsõna, mis koosneb „tõukamisest” ja „rattast”. Ehk siis ratas, mille liigutamiseks on vaja tõukeliigutusi teha.

Oled näinud, kuidas elektritõukerattal sõidetakakse? Just – tõukamata. Selles kogu tolle ime võlu seisnebki – ühest küljest justkui tõukeratas, aga füüsilist tööd ei pea tegema. Umbes nagu jalatõstevaba jooks või arvutamisvaba matemaatika. Ent kas kogu tõukeratta point selles polegi, et seda ühe jalaga tõugata?

Olgu, norin ülearu. Äkki on asi lihtsalt sõnas ja mul poleks elektritõukeratta vastu midagi, kui seda mingil põhjusel tõukerattaks ei kutsutaks. Jumala pärast – kui on vaja vöö ümbermõõtu pikendada, on abiks mistahes kalorikaotusevaba tegevus. Ja kes see siis tahab higisena hommikusele koosolekule jõuda? Rabelemisvaba tõuks sobib higivabaks koosolekuks nagu tindivaba pastakas suhu.

Aga.

Elektritõukeratastega kaasnevad riskid, mis tavalise tõuksi puhul peaaegu puuduvad.

Traditsioonilise tõukeka pealt elektrilisele hüpates kujutab aju ette, et keha asub jätkuvalt mootorivabal sõidukil. Aga ei asu. Elektritõukeratas suudab täitsa korralikku kiirust arendada, tubli mitukümmend kilomeetrit tunnis. Kui sa teise samasugusega laupkokkupõrkesse satud, võrdub see kuuekümnega vastu seina põrutamisega.

Põhimõtteliselt suudab inimene sama kiiruse ka tavalisest tõuksist välja pigistada ja kahe elektritõukeratta laubaka tõenäosus on üsna väike. Aga nagu iga mootorrattur teab, kipuvad kiirused tegelikust alati väiksemad tunduma. Ja kui jalaga tõugates hakkab su füüsiline võimekus ühel hetkel lennukust kärpima, siis elektritõukerattal suudab seda ainult aku, mis mingil hetkel tühjaks saab.

Veel suurem probleem on aga asjaolu, et kuhu mitu inimest mahub, sinna mitu inimest ka topitakse. Ja kui kaks ei mahu, mahub poolteist. Ehk üks täiskasvanu ja laps.

Ma olen ise näinud, kuidas isa lapse elektritõukerattale upitab ja minema paneb. Mitte lihtsalt upitab, vaid õlgadele upitab. Võib-olla oli too isa professionaalne akrobaat, ega mina tea. Kuid vastutuleva ratta seljas või – hullem veelgi – auto roolis ei pruugi professionaalset akrobaati olla. Ning kui siis asi käest läheb, võib nuttu elu lõpuni jätkuda.

Progress on vahva asi. Loodust tuleb säästa. Aga mitte inimelu hinnaga. Laps võib kukile ja elektriratta otsa lunida, aga sa ei pea päris igale lunimisele järele andma.

Mihkel Raud

04.07.2019