Apple Watchi ja minu võitlus lõppes vältimatuga - Apple Watch võitis. Ma tegin kõik, et temast hoiduda. Ma veensin end, et mul pole teda vaja. Ei olegi.

Ma korrutasin endale, et ta ei too mu ellu midagi kordumatult uut. Ei toogi. Ma sisendasin endale, et on olemas palju odavamaid gadgeteid. Ongi.

Ja ometi käin ma juba kuuendat nädalat ringi nagu teised minusugused tolad üle maailma - käel nelinurkne jämedavõitu kell, mida ehib ajaloo ebaseksikaima nimega nupp ehk "digitaalne kroon". Keskealist identiteedikriisis meest ei suuda Apple Watchist lahutada miski. Tal on seda lihtsalt vaja, mis sest, et tal seda vaja ei ole.

Kuuldavasti saabub Apple Watch ametlikult Eestis müügile sügisel. Läks kõigest kaks aastat ja kohal ta ongi. Ametlikult, see tähendab. Praegu tuleb rahulduda "ebaametlike" ja mõnevõrra kallimate kanalitega, näiteks reisiga mõnda lääneriiki või käiguga arvutisalongi, mis Apple Watchi umbes sajakullise juurdehindlusega müüb.

Miks on keskealisel identiteedikriisis mehel Apple Watchi vaja? Põhjusi on sadu, kuid ma piirdun kolme kõige olulisemaga:

1) Apple Watch on Sinu mehetunnuse ehk iPhone'i pikendi: kõik see, mis toimus varem sinu taskus, toimub nüüd ka käevarrel. Sõnumid, märguanded ja isegi telefonikõned on Apple Watchiga hallatavad. Kui Uber või Taxify saabub, kukub kell vibreerima. Kui muna on viis minutit keenud, pistab kell undama. Ja kui tahad teada, milline on ilm New Yorgis - ja keskealine identiteedikriisis mees ju tahab - ütled kellale inglise keeles: Hey Siri, what's the weather like in New York?

2) Apple Watch on Su isiklik kubjas. Kui ta saab aru, et oled liiga kauaks diivanile vedelema jäänud, annab ta sellest teada. Kui talle tundub, et Sul oleks mõistlik veel natuke tööd teha, ütleb ta selle välja. Kui talle tundub, et võiksid täna trenni minna, ei jää ta enne järele, kui Sa oled läinud (või vastava meeldetuletuse välja lülitanud).

3) Kui Sa oled Frankfurdi lennujaamas - ning keskealine identiteedikriisis mees on seal vähemalt korra aastas - õnnestub Sul kellaga lennukisse kobida. Ei mingeid paberile väljatrükitud pileteid, näitad mobiilse boardingu masinale oma kella ja jalutad läbi automaatselt avanevate väravate pardale. Miks just Frankfurdis? Sest igal pool mujal on mobiilse boardingu masinad liiga väikesed, et keskealise identiteedikriisis mehe käsi nende vahele ära mahuks.

Midagi ei ole teha. Apple'i turundajad suudavad tekitada vajadusi, mida mul varem polnud. Mõistusega saan ma aru, kui neetult totakas see on. Muude kehaosadega - ja keskealisel identiteedikriisis mehel on neid üsna mitu - tunnen ma end aga universumi tegevjuhina, kui imetillukeselt ekraanilt järjekordset täiesti ebaolulist emaili loen. Lohutuseks ei suuda ma midagi targemat öelda, kui et minusugustele kogu maailma majandus toetubki. Kaotage keskealised identiteedikriisis mehed ja kiviaeg on tagasi.

Mihkel Raud

04.07.2017