ÜROs või mitte, iPhone jõuab Eestisse ikka tohutu hilinemisega

2 minuti lugemine
apple

Apple näitas uusi telefone ning mul hakkasid käed sügelema.

„Millal need Eestisse jõuavad?” saatsin tuttavale telefonimüüjale meili. „Mõtlesin enda lapsele osta, tüdruk juba piisavalt vana, tahab sõbrannadega facetime’ida ja nii.”

„Unista edasi,” saabus lakooniline vastus. „Eestisse jõuavad uued iPhone’id hilinemisega ja väikestes kogustes.”

„Ikka veel?” kirjutasin vastu. „Kas see aeg pole juba läbi, mil uued telefonid Eestis kõige viimasena müügile tulid?”

„Paraku mitte,” saabus veel lühem vastus.

Selline asi ajab raevu. Meil on Bolt ja TransferWise, meil on Universumi kõige mugavamad e-lahendused, mida aga pole, on telefonid, millega neid kasutada. See tähendab on küll, kui viitsid pool aastat kannatada. Võib-olla viitsingi, aga fakt ise ajab marru: miks on Eesti kõige kiuste tühine ääremaa, kuhu uus tehnoloogia kuidagi jõuda ei taha?

Asi pole ainult Apple’i kraamis, ka Google suhtub meisse nagu ürginimestesse, sealne eesti keele tugi on nõrk ja näiteks Pixel telefone on Eestis vaata et raskemgi osta. Ka OnePlus jagab meile oma kraami näpuotsaga.

Ja mis kõige hullem: 5G-st ei saa kuidagi asja! Ma olin kindel, et kui järgmise põlvkonna andmeside üldse kuhugi jõuab, on see justnimelt edumeelne Eesti! Aga tuhkagi. Kaasaegsed seadmed toetavad 5G-d ja teoorias suudavad taskutelefonid raketikiirusel joosta, praktikas on värske iPhone nagu Ferrari keset külateed: hobujõudu on tohutult, kruus jääb ometi kruusaks.

Bürokraatia olevat jalus, kinnitavad asjatundjad. Asi pole inimeste oskuste või tehnilise valmisoleku taga, 5G on otsustajate ja lubajate kabinettidesse takerdunud. Ja küllap ka vandenõuteoreetikute külvatavasse hirmu. Aga see selleks.

Kurta ja halada oskab igaüks, eriti muidugi mina. Aga äkki on ka mõni lahendus? Võib-olla õnnestub Eestil ülejäänud maailmale ära seletada, et tegelikult oleme eesrindlik riik ja siin tasub oma telefone müüa küll? Mis sest, et meid on tõesti vaid poole Brooklyni jagu ja see pole isegi mitte linn, vaid linnaosa.

Kui me suutsime end ÜRO julgeolekunõukokku litsuda – mis on teatavasti üks suhteliselt mõttetu seltskond –, siis ehk võiks riik midagi sarnast suurte tehnofirmade suunal ette võtta? Miski esindaja Eestil vist Silicon Valleys on, äkki tuleks kümmekond juurde saata, et need siis igal võimalusel Tim Cooki ja teiste ässade ust kraabiksid? Nii õnnestuks meil oma ÜRO kübaratrikki korrata kohas, kus sellest ka mingi tegelik kasu sünniks!

Mihkel Raud

28.10.2020