Oled Sa näinud internetis kulutulena levinud pilti, millel üks auto massevakueerimise ajal vastassuunas sõidab? Irvhambad arvasid, et küllap oli tüüp telefonilaadija maha unustanud.

Ma pidin seda pilti esimest korda nähes sisikonna välja naerma. Ühest küljest tohutult traagiline, inimesed põgenesid orkaani eest ja see pole mingi naljaasi. Ent teisest küljest on selles fotos midagi nii elulist, et tõsiseks jääda on võimatu. Seda enam, et minuga juhtus hiljuti mõnes mõttes sarnane lugu.

Sõitsin perega neljaks nädalaks reisile ja loomulikult eeldasin mina, et naine pakib kaasa kõik laadijad. Naine eeldas (õigustatult), et seda teen mina. Nii jäid meil maha kõik laadijad peale ühe, mis oli mul kogemata seljakoti põhja ununenud. Pidevat laadimist vajavaid gadgetetid on meie perekonnas aga tohutult: kaks iPhone’i, üks iPad Pro, üks tavaline iPad, kaks Apple Watchi, kolm komplekti bluetooth kõrvaklappe, üks MacBook Pro ja üks MacBook Air.

Kõik loetletud masinad tahavad vähemalt korra päevas laadimist, kuid nii rikkad me kah pole, et reisi sihtkohas tervet komplekti uusi laadijaid osta. Mingil põhjusel on laadijad enamasti kallid ja sobivad ainult ühte konkreetset aparaati laadima.

Ei jäänud muud üle, kui detailne laadimise päevaplaan koostada ja naisega kokku leppida, kelle gadget millises järjekorras laadima läheb. Oli see vast protsess! Neli nädalat jutti ei räägitud meie peres muust kui laadimisest. Kas Sa oma telefoni panid laadima? Kas iPad on laetud? Kurat, ma pean trenni minema, aga kõrvaklapid pole jõudnud lõpuni laadida! Millega ma tööd teen, mu arvuti aku on tilgatumalt tühi?

Lisaks on mu lapsed juba nii vanad (4- ja 2-aastane), et laadimisest ühtteist teada.

Mirjamile meeldib kõigi iPadide akud YouTube’i vaadates tühjaks siristada. Joosepile meeldib laadijad ära peita ning seejärel unustada, kuhu ta need peitis. Ja mõlemale meeldib juba laadima pandud masin laadija küljest lahti ühendada, lihtsalt lusti pärast. Minule meeldib aga e-maile tšekkida. Tore reis tõepoolest!

Millega see košmaar siis lõppes? Mitte millegi erilisega, kui lõpuni aus olla. Juba teise nädala lõpus oli laadimisest saanud meie päevakava loomulik osa ning mingi ime läbi oli kõigil gadgetitel pilt kogu aeg ees. Välja arvatud siis, kui mu telefon helises ja ma nägin, et saabub kõne, mida ma kaks kuud oodanud olin. Ma jõudsin “halloo” öelda, minu sõber Reza jõudis teiselpool maakera täpselt sama teha, ning oligi kõik.

Edaspidi kontrollin ma lennujaama sõites kõigepealt laadijad üle ning vaatan alles siis, kas ülejäänud pereliikmed kah taksosse on jõudnud. 

Mihkel Raud

10.11.2017