Mobiilitehastesse tuleks visata granaat

3 minuti lugemine

Mobiilimaailmas on igav, IGAV. Steve Jobs näitas juba 11 aastat tagasi maailmale kolm-ühes imetoodet, mis ühendas endas puutetundliku ekraaniga iPodi, mobiiltelefoni ja internetiseadme, ent pärast seda pole tegelikult juhtunud midagi sellist, mis erutusest kananaha ihule ajaks.

Mis on õiguspoolest kõigi nende aastate jooksul juhtunud? Põhilised faktid on umbes sellised:

1979 – Nokia laborites sünnib 1G-võrk ehk NMT

1987 – Nokia loob esimese mobiiltelefoni Mobira Cityman 900, sünnib 2G võrk

1. november 2007 – Apple ühendas omavahel iPod'i puutetundliku ekraani, mobiiltelefoni ja arvutitest tuntud veebibrauseri ning maailm oligi vallutatud. Salvestusmälu oli seadmel 8GB ning ekraani resolutsiooniks 320x480 pikslit.

Esimene iPhone

2008 – Google’i ja Apple’i äpipoed ja 3G-võrgu tugi

2009 – videosalvestus ja kohtvõrk

2011 – tehisintelligentne abimees Siri ja iCloud

2012 – sünnib 4G

2013 – maailma esimene sõrmejäljelugeja Touch ID

2014 – LG annab välja banaanikombel kumera mobiili LG GFlex, mida suur edu siiski ei saada

2015 – 3D Touch, Live-fotod, 4K-videosalvestus, Samsungilt kumerate servadega S6

2016 – veekindlus, esimesed kahe objektiiviga kaamerad

2017 – saame hakata rääkida tehisintellektiga mobiilidest, mis säästavad kasutaja harjumusest lähtuvalt telefoni akut ja sätivad tema eest kaamerasätteid

2018 – kolme objektiiviga Huawei telefon

Kokkuvõttes saame alates aastast 2007 rääkida vaiksest tiksumisest – olemasoleva vaiksest täiustumisest. Kasvavad mälud ja ekraani diagonaalid, korpused muutuvad kindlamaks, tarkvara targemaks. Vaikne evolutsioon, aga mitte revolutsioon.

Kalli raha eest maksame suurem osas kinni telefonide turundamisele kulutatava raha – meile sisendatakse hüperkampaania abil, et kolm kaamerat on ülivingelt parem kui kaks kaamerat, me usume seda ning tengelpung avaneb.

Telefonide välimusel pole enam sisulist mingisugust vahet, nagu ka tehnilisel spetsifikatsioonidel. Odav nutitelefon ajab asja enam-vähem sama hästi ära kui kallis, küsimus on pigem ostja sisetundes.

Mina tahaks aga sõõmu midagi väga värsket, kapitaalset teistmoodi lähenemist. Olgu selleks midagi täiest kreisit: ühendame äkki inimaju mobiilitarkvaraga, implementeerime selle meie organismi vahetuks osaks – meie silmadeks, kõrvadeks ja tunneteks? Või teeme lõpuks ära kasvõi kokkurullitava mobiili?

Tegelikult ongi kõige huvitavam hetkel see, mida Huaweid, Samsungid ja Apple’id räägivad edusammudest tehisintelligendi arendamisel, mitte tehnika arendamisel. Mida nad räägivad sellest, et telefonid õpivad tundma oma kasutajat ja kohandavad oma protsesse nende huvidest ja harjumustelt lähtuvalt – muudavad end nende näo järgi.

Huawei AI

See on tõesti põnev. Just see on mobiilide arengus hetkel kõige olulisem. Telefon, mis teab, millal me ärkame, millal tööle või kooli sõidame, millal lõunasöögikohta otsima hakkame, millal reisiplaane teeme, millal on sobiv hetk ujumiskohtade veetemperatuure välja pakkuda, või noh, kas või seda, millal soovitada Tinderit uue kaaslase leidmiseks.

Mobiil on muutunud meie elu lahutamatuks osaks. Seadmeks, mis võiks kunagi ka ette ennustada meie soove ja vajadusi. Mis teab näiteks andurite andmete põhjal, et kui me ei taha järgmise aasta 15. veebruaril infarkti saada, siis tuleb nüüd ja kohe taimetoidule üle minna ja homme aeg arsti juurde kirja panna.

Muutugu siis ta juba päriselt meie osaks. Hetkel on aga tunne, et tahaks mobiilitehasestesse visata granaadi, tolmu hoolikalt kokku pühkida, olnud unustada ja uue tarkuse pinnalt nullist alustada. Võib olla vajab maailm aga lihtsalt uut Steve Jobsi. 

Günther Saul

24.07.2018