On aeg vanad harjumused maha jätta. Enam ei pea telefoni ööseks laadima jätma. Vähemalt mitte siis kui su nutitelefoni kiirlaadimise võimalusega õnnistatud on. Mis see kiirlaadimine õigupoolest on ja miks ta nii kasulik on?

Loogika on siin üpris lihtne: mida võimsam mootor telefonis töötab, seda rohkem kütust (ehk akut) ta nõuab. Mis kasu oleks sul ülivõimsast Samsung Galaxy S9 nutitelefonist, kui ta saaks kõigest ühe tunniga otsa? Ega polegi. Sestap ongi telefonide akud muutunud üha mahukamaks. Samsung S6 aku oli nt 2550mAh, samas kui S9+ aku on juba 3500mAh ning ka teiste tootjate puhul on standardiks saamas üle 3000mAh mahutuvusega akud.

Ja kuna keegi meist ei viitsi oodata, kuidas telefoni suurevõitu aku täis tiksub, siis … tere tulemast, kiirlaadimine! Kiirlaadimise musternäidis on hiljutine Huawei P20 Pro, mille 4000mAh aku võtab 30 minutiga endasse ca 53% jagu vurtsu ehk 2120mAh. Muljetavaldav! Samsung S6 puhul tähendanuks see, et poole tunniga saab aku peaaegu, et täis.

Aga mis see kiirlaadimine siis ikkagi on?

Lühidalt öeldes, ega see muud polegi, kui et sinu seadme aku laetakse tavalisest palju kiiremini täis. Ja ongi kõik. Aga see on liiga igav järeldus.

Eesti turul võib kiirlaadimist kohata lausa neljas erinevas nimetuses: Qualcomm Quick Charging (Sony), Adaptive Fast Charging (Samsung), Super Charging (Huawei) ning Dash Charging (OnePlus). Siit listist ei leia me iPhone’i, sest tema puhul ei tule telefoniga karbis kaasa laadijat, mis kiirlaadimist toetaks. Isegi siis kui iPhone X seda funktsionaalsust toetab. Siin ka nende nelja eelnimetatud tehnoloogia võrdlustest.

Heal lapsel ikka mitu nime, aga lõppkokkuvõttes on tehnoloogia kõigil sarnane. Akule üritatakse rohkem vurtsu anda, surudes sinna korraga suurem hulk ampreid (tugevam vool) või manipuleerides pingega. Teine variant on üldjuhul ohutum, kuna võimaldab kogu laadimist teostada madalama temperatuuri juures.

Kui tavaline laadimine toimub näiteks standardi 5V/0.9A (ehk wurtsu tuleb 4,5W jagu) juures, siis kiirlaadimise puhul näed laadija peal näiteks numbreid 9V/3A (ehk 27W, Quick Charge 4+), 9V/2A (ehk 18W, Samsung), 4,5V/5A (ehk 22,5W, Huawei) või 5V/4A (ehk 20W, OnePlus). Need numbrid võivad telefoni mudelist ja laadijast sõltuvalt varieeruda.

Kõik eelnev töötabki ainult tingimusel, et ühest küljest on sul kiirlaadimist toetav telefon ja teisest küljest on sul sobiv kiirlaadimist toetav laadija. Üksinda tangot ei tantsi. Isegi kui paned tavalise telefoni külge kiirlaadija, siis ei juhtu midagi hullu, kuna telefoni vooluvõrk pole disainitud säärast vurtsu vastu võtma. Ja vastupidi - võimeka telefoni puhul peab laadija tema ootustele vastama. Rusikareeglina on taolised laadijad ja telefonid USB-C laadimisotsikuga, kuna see tehnoloogia võimaldab suuremat pinget.

Kas see kõik ohtlik pole?

Üldjuhul ei. Kiirlaadimise eesmärk on võimalikult väikese ajaga võimalikult suur hulk voolu telefoni akusse suruda. Seda kompotti kontrollivad regulaatorid, mis ei lase protsessil käest ära minna (pidevalt monitooritakse pinget, elektrivoolu tugevust ning seadme temperatuuri). Ohtlikuks võib asi minna siis, kui telefon laadimise ajal liiga kuumaks läheb. Selliste juhtumite kõige suuremaks süüdlaseks võivad olla kolmandate osapoolte odavad laadijad, mis ei ole mõeldud konkreetse telefoni laadimiseks. Jah, neid on igati ahvatlev Hiinast tellida, nende odava hinna ja kena välimuse tõttu, kuid siin tuleks ennekõike mõelda nii enda kui ka enda telefoni tervise peale.

Kõige lihtsam viis telefoni aku kestvuse tagamiseks on kasutada sama laadijat, mis telefoniga samas karbis kaasa tuli. Kui oled natuke taiplikum sell, siis võid ka muid variante kaaluda.

Muul juhul võid aga uue telefoniga rahulikult magada, sest kiirlaadimisega telefon ei pea enam öö otsa vooluvõrgus istuma. Hommikul ärgates viskad korraks saba taha ning kodunt väljudes on akut juba enam kui 70% jagu, mis sind kenasti ka õhtusse viib.