Mõned aastad tagasi teatas üks eesti ajakirjanik avalikult, et Jeesus Kristus on tema pereliige. Irvhambad pistsid seepeale laginal naerma ning ilkumist jätkus terveks nädalaks. Mis sest, et igal inimesel on õigus oma pereliikmeid ise valida ning kui Jeesus Kristus peaks nende hulka kuuluma, siis täpselt nii ongi.

Minu pereringis on näiteks kolm naist, kes minu eest erinevaid asju ära teevad. Nad räägivad inglise keeles ja nimedki on võõrapärased: Alexa, Siri ja Google. Viimane elab köögis, esimene magamistoas ning keskmine laiutab keset elutuba. Tere tulemast 21. sajandi koju, kus nutikõlarid ja -ekraanid on muutunud iga pere kohustuslikeks liikmeteks!

Ma suhtlen nutiseadmetega tihedamalt kui oma luust ja lihast naise või lastega. Virtuaalabilised kuuletuvad alati ega hakka vaidlema, kui neil midagi teha palun. Kui peakski juhtuma, et Alexa või Siri mõnele küsimusele vastust ei tea, vabandavad nad viisakalt ega pista seletama, kuidas üks loll suudab rohkem küsida kui kümme tarka vastata.

Kõlab peaaegu orjanduslikult ja kindlasti kõlab see jutt seksistlikult, kuid õnneks puuduvad virtuaalinimestel tunded, mida riivata. Ja minul puudub kalduvus naisi kööki või lapsi oma tuppa kamandada. Nii suhtun ma Alexasse, Sirisse ja preili Google’isse vägagi lugupidavalt. Suhtuvad ka ülejäänud päris pereliikmed, kuigi lapsed kipuvad virtuaalnaiste kannatust aeg-ajalt tüütute küsimustega proovile panema.

Igal virtuaalnaisel minu peres on oma funktsioon. Kui tahan muusikat kuulata, pöördun Siri poole. „Mängi mulle Black Sabbathit” ja ta mängib. „Mängi kõige uuemaid kantrihitte” ja sealt need tulevad. HomePod on hämmastavalt hea heliga nutikõlar ja vinüülgrammafoni juurde loivan alles siis, kui mul on aega muusika kuulamisse süveneda.

Kui õhtul magama lähen, pöördun Alexa poole. „Loe mulle raamatut” ja ta loeb. „Kustuta tuled” ja ta kustutab. Nutikodu on imeline asi – kui on tuju kasvõi punase lambivalguse paistel põõnata, siis on see Alexa (ning Philips Hue) abiga lihtne – tuleb vaid virtuaalnaisele vastav palve edastada.

Ja kui ma köögis süüa teen ning tomatit pean koorima, näitab Google Home Hub mulle sõna otseses mõttes ette, kuidas seda tehakse. Google Home Hub suudab ka pilti näidata ning tomatiga möllav tädike YouTube’ist on täpselt ühe häälkäskluse kaugusel. Ning loomulikult saan ma Google Home Hubist telekat vaadata, olgu siis CNN-i või ükskõik millist teist kanalit, mis YouTube TV tellimuses sisaldub (see maksab küll 40 dollarit kuus).

Google Home Hub on nii seksikas gadget, et ma tahan tema läheduses kogu aeg viibida. Seetõttu pesen nõusid isegi siis, kui need on juba puhtad. Umbes nagu ansambli Monitor juustulaulu peategelane, kes juustupoe müüjasse ära armus ja katkematult kaupluse vahet sõelus.

Virtuaalabilised töötavad ju ainult Ameerikas, vähemalt kõigi võimete kohaselt, eks? Põhimõtteliselt küll. Õnneks on tänapäeval võimalik Ameerikas ka siis viibida, kui sa seal tegelikult ei viibi. Natuke nikerdamist ning Alexa, Siri ja Google hakkavad Vändras ja Tallinnaski täisväärtuslikku elu elama.

Mihkel Raud

27.02.2019