Käi kuradile, tehnoloogia! Vanasti oli nii, et kui 4-aastane laps midagi tahtis, pidi ta oma vanemate käest küsima. Ma himustasin poisikesena Školnikut ja käsin kaks aastat isal sabas, enne kui ta käega lõi ning jalgratta ära ostis.

Minu lapsepõlves pidi tattnina asjade saamiseks pingutama: toa ära koristama, taldriku tühjaks sööma, neljadele-viitele õppima ning sõimusõnadest hoiduma. Enam mitte.

Nüüd on nii, et kui 4-aastane tüdruk midagi ihaldab, tuleb tal keset elutuba suu lahti teha ning hädises inglise keeles teatada: „Alexa, buy me a Barbie.” Järgmise päeva õhtul on Amazoni logoga pappkast ukse taga, tahad või mitte.

Ole sa meheks, Jeff Bezos! Mis viga maailma rikkaim inimene olla, kui sa oma kundede käest enam isegi ei küsi, kas nad tegelikult kah neid asju soovivad, mille eest sa inimeste krediitkaardid tühjaks teed. Ma olen hämmingus, et sul oma 40 miljardi dollari kokkuajamine niigi kaua aega võttis!

Sa elad riigis, kus on 74 miljonit last, korruta see ühe Barbie ja kolme Jääkuningannaga kuus, ning tulemus on pehmelt öeldes isutekitav. Täiskasvanutest rääkimata, need on oma ostuhulluses lastest lollimadki.

Jumala pärast, mina olen tuumasõjaks valmis: kui 4-aastane tüdruk on võimeline iseseisvalt internetist asju tellima, siis on ilmselgelt tagumine tund kiviaega tagasi minna ja loota, et inimkond järgmise kahe ja poole miljoni aastaga natukenegi targemaks areneb.

Kui mõni jobu mu Instagrami-konto ära varastab, teeb see mulle halvimal juhul nalja. Rahaga on lood aga tõsisemad, mul pole seda kunagi piisavalt (polegi teist õieti, kui üht kuulsat kirjandustegelast tsiteerida) ja seetõttu suhtun ma röövlitesse erilise halvakspanuga.

Eks ma pingutan praegu muidugi üle. Esiteks andsin ma oma krediitkaardi andmed Amazonile vabatahtlikult. Teiseks on mu tütar vaid ühe Amazoni aastatellimuse vormistanud.

Ta pöördus Echo nimelise kõlari poole, milles elab „tädi Alexa”, nagu me maailma populaarseimat tehisintellekti oma kodus kutsume. Mirjam tahtis tantsida ja palus Alexal muusikat mängida. Alexa teatas vastu, et mängiks hea meelega, aga selleks on vastavat tellimust vaja. Küsis seejärel Mirjamilt, et äkki tahab too Amazon Musicu tellimuse ära vormistada. Muidugi teatas elevil tüdruk sellepeale „yes”, ta tahtis ju tantsida! Oligi korras! Põhimõtteliselt pole mul ju Amazon Musicu vastu midagi, kuigi Apple Music ja Spotify mul juba on.

Mis oleks juhtunud aga siis, kui Mirjam näiteks muru tahtnuks niita? Ilmselt midagi sellist:

„Alexa, ma tahan muru niita!”

„Amazoni populaarseim muruniiduk on Greenworksi juhtmevaba 16-tolline 40V, aku on hinna sees. Kas lisan selle sinu ostukorvi?”

„Jaaaaaaaaaa!”

„Aitäh. Greenworksi juhtmevaba muruniiduk hinnaga 256 dollarit on sinu ostukorvis. Kas soovid tellimuse eest tasuda?”

„Jaaaaaaaaa!”

Teinekord on mul hea meel, et tehnoloogiaimed Eestisse umbes kümneaastase hilinemisega jõuavad. Nautigem positiivse balansiga kontoseisu, kallid eestlased! Seda rõõmu ei pruugi kauaks jätkuda, sest Jeff Bezose ahned küüned ehk Alexa automaatostud jõuavad varem või hiljem ka Peipsi kaldale.

Mihkel Raud

26.04.2018