Kuidas ma Google’it petsin

3 minuti lugemine

Ongi tuksis. Napid kaks nädalat ning mu suurim uusaastalubadus on murtud.

Ma vandusin pühalikult 2019. aastal mitte ühtegi Google’i toodet kasutada. Alates emailist ning lõpetades kõigi gadget’itega, mis on Google’iga kuidagigi seotud. Isegi otsinguid lubasin Google’i asemel alternatiivsete mootorite abil teha. Aga ei suutnud.

Miks ma endale midagi sellist üldse lubasin? Ega head põhjust polnudki. Võib-olla tahtsin end rebel’ina tunda, tõelised hipsterid kasutavad neil päevil ju ainult Microsofti tooteid, nii uskumatu kui see ka pole. Võib-olla häiris mind Google’i ülbus ja see, kuidas nad mu isikuandmetega käituvad. Võib-olla otsisin lihtsalt vaheldust ning uue aasta algus tundus selleks hea hetk olevat.

Tänaseks olen aga Google’i embuses tagasi ning sedasama artiklitki kirjutan Google Docsis.

Ma tõesti proovisin. Seda enam, et põhimõtteliselt on võimalik Google’ita elada küll, kuigi esmapilgul tundub teisiti. Ma eemaldasin oma arvutist kõik, mis natukenegi Google’i moodi lõhnas.

Google

Kõigepealt lendas mu masinast Chrome’i brauser. Selle asemele tuli Firefox ja ma pean tunnistama, et polnudki nii hull, kui kartnud olin. Jooksis nobedalt ja nägi kena välja, kuigi mitte nii seksikas kui uue disainiga Chrome (oh neid vastupandamatult kaarjaid tab’inurki!).

Järgmisena kustutasin arvutist Google Drive’i ja viisin failid Dropboxi. Oli üksjagu tegemist, aga poole päevaga oli asi klaar, pealegi võis suuremad failid ööseks applõudima jätta.

Seejärel tegin Protonmaili konto. Pidin suunamise peale panema, et ülejäänud maailmaga sidet mitte kaotada, aga noh, kui Google’i-vaba elu siis Google’i-vaba elu! Protonmail tundus lahe, open source ja puha, superturvaline pealekauba! Väljanägemine veidi vanamoodne, aga ega see Gmail parem pole, eks ole (on küll, aga ma polnud seda valmis veel tunnistama).

Otsinguid hakkasin DuckDuckGo-nimelises keskkonnas tegema. Bing ning Yahoo olid kah valikus, aga DuckDuckGo nimi tundus kõige cool’im ja nii ta läks.

Google Mapsistki polnud teab mis keeruline vabaneda. Apple’il on oma kaardid ju olemas (kuigi mitte eriti head) ning Bing Maps on samuti talutav alternatiiv.

Kalender oli kõige raskem, kuigi mitte võimatu – Microsofti Outlook näeb kobe välja ja kohe alguses pole raha vaja kah välja köhida. Sündmuste importimine on nikerdamine, kuid eesmärk pühendab abinõu.

Aga vaat YouTube’i polnud küll millegagi asendada. Vimeo ja Dailymotion on ju toredad, aga seal pole mitte midagi, vähemalt YouTube’iga võrreldes. Ning küllap oligi justnimelt YouTube see viimane kõrs, mis kaameli selja murdis. Igatahes lendasid ühel hommikul kõik Protonmailid ja DuckDuckGo’d prügikasti.

Midagi pole teha – harjumuse jõud on peaaegu vääramatu. Kui sa oled aastaid igal hommikul Gmailis ärganud ning õhtul YouTube’is magama jäänud, tekivad neist eemaldumisel tõsised võõrutusnähud. Kui ei usu, proovi ise järele. Vahet pole, kas oled Google’i sõltlane nagu mina või roomad Windowsis, tuttavast keskkonnast on raske väljuda. Ning eriti raske on keskkonnavahetus siis, kui olemasolev kõigist alternatiividest objektiivselt palju parem on.

Ja mis on lõpuks olulisem – uusaastalubadus või vaimne tervis? Kallis Google, anna andeks, et Sind jumal teab kellega petsin. Enam seda ei juhtu.

Mihkel Raud

21.01.2019