Öeldakse, et vägivallast pole abi. Lubage vastu vaielda! Kui televiisoril pilt eest läheb, on abi just nimelt ainult vägivallast: tuleb pildikasti rusikaga taguda ning ennäe imet – pilt tuleb ette tagasi!

Moodsamate telekate peal pole mul õnnestunud seda tehnikat katsetada, lapsepõlves oli aga tavaline esi, et ekraan kõige põnevamal hetkel virvendama lõi, ja siis oli võimsast rusikahoobist alati kasu.

Aeg on viimase neljakümne aastaga muidugi otsustavalt muutunud, kuid mõned asjad püsivad eestlase lihasmälus tehnoloogilisest progressist sõltumatult. Telekatega pole enam põhjust füüsiliselt suhelda. Esiteks on nood liiga õhukeseks muutunud, et neile kätega kallale minna. Teiseks on kaasaegne televiisor reeglina piisavalt kvaliteetne selleks, et seda keset filmi korrale kutsuda. Mis muidugi ei tähenda, et me tehnoloogia peale vihastades kõigest hoolimata vägivaldseks ei kisuks.

Protsessorid muutuvad iga uue põlvkonnaga aina nobedamaks, ent aeg-ajalt jookseb kokku ka kõige ägedam mobiiltelefon. Mõnikord on põhjuseks tarkvara, mõnikord kehv netiühendus, mõnikord võib isegi liiga külm või palav ilm telefoni lolliks ajada: skrollid mööda Instagrami või jõllitad järjekordset YouTube’i videot, ning ootamatult kiilub ekraan kinni, justkui oleks ära tinistatud.

Mida sa sellisel juhul teed? Ma tean täpselt, mida mina teen: surun telefoni kõvasti vasakusse peopessa ning hakkan parema käe nimetissõrmega vastu ekraani taguma. Justkui oleks mu iPhone veneaegne kineskooptelekas, mis õnnestub toore jõuga tagasi tööle saada.

Kord läks asi päris hulluks. Olin uue pesumasina ostnud, naine jäi sellega hätta, aparaat näis uputama hakkavat ning mul oli vaja distantsilt välja mõelda, kuidas vältimatu katastroof ära hoida. Vahetasime naisega tekstisõnumeid, sest tema asus Ameerikas, mina koduses Eestis. Ja loomulikult otsustas mu telefon kõige kriitilisemal hetkel kokku joosta.

Ma kukkusin oma iPhone’i esmalt sõrme ning seejärel terve peopesaga taguma. Mõistagi polnud sellest kasu, sestap otsustasin telefoni täie jõuga vastu põrandat visata ja vahet pole, kas tegin seda äkkvihast või tõsimeelsest veendumusest, et iPhone tuleb brutaalse hooga vastu parketti virutada, kui seda tööle tahad saada. Tulemus oli etteaimatav: telefon läks puruks ning isegi kuulus Mati ja tema mobiiliäri ei suutnud mind aidata.

Loo moraal on lihtne ja ühe tuntud eesti vanasõnaga lihtsasti kokku võetav: enam tehakse nõuga kui jõuga. Nõu asemel aitab ka vana hea restart, mis vabastab pea iga kokkujooksnud telefoni hangumisest. Ja kui ei päästa, tuleb uus osta. Aasta viimane kvartal on selleks imeline aeg – kõigil tootjail tulevad välja uued mudelid ja naine ei pane kah pahaks, kui end aasta lõpus uue lemmikloomaga premeerid.