Keda kotib, mida sa 15 aastat tagasi kellegi kohta Rate’is või Orkutis kirjutasid, eks? Vale. Vägagi kotib. Näiteks sinu võimalikku tööandjat. Või vihavaenlast.

Kättemaks on roog, mida tuleb külmana serveerida. Ehk mida vanem vihakiri, seda suurema tõenäosusega ta su ellu kõige ootamatumal hetkel naaseb.

Viimastel nädalatel on mitmed Ameerika teletähed end just sellisest olukorrast leidnud. Üks kirjutas 7 aastat tagasi Twitteris kellegi kohta „pede” ja peab nüüd seletama, et tänapäeval on ta hoopis teine inimene. Ja ega see ainult Ameerikas nii pole. Riigikogu liige Jaak Madison oleks peale valituks osutumist oma kunagiste blogipostituste tõttu napilt saadiku kohalt tagasi astuma sunnitud. Arvamusavaldustega on see häda, et nad kipuvad sind isegi siis jälitama, kui sa vahepeal oled oma arvamust muutnud.

Anonüümsete kommentaaride teema tõstatub Eestis kindla korrapärasusega ja neil päevil on netiklähvimine taas jutuks. Marika Korolevil õnnestus advokaadi abiga tõestada, et anonüümseid kommentaare pole olemas: sa võid ju end mõne vaimuvaese pseudnonüümi taha peita, kuid näha oled ikkagi. Ja kui keegi – näiteks Marika Korolev – end su jauramisest puudutatuna tunneb, annab Perekool.ee su andmed kohe välja, et ise jumala pärast mitte süüdi jääda.

Perekoolist Facebooki liikudes kipub Kägu69 aga unustama, et sotsiaalmeedias esineb ta reeglina oma näo ja nimega. Nii pole advokaadil portaali haldajale vaja helistadagi, laimaja isik on kohe teada. Minul pole internetisõimu vastu midagi. Isegi vastupidi: kui mõne mu artikli kommentaariumis keegi ei karju, tekib automaatselt küsimus, mis ma valesti olen teinud. Aga mõnel jälle on. Ja oh seda häda, kui too töötab personalijuhina ettevõttes, kuhu sa nii väga tööle lootsid saada.

Tänapäeval kammib iga värbaja su sotsiaalmeediakontod läbi. Ja kui su Facebooki-seina kaunistab foto, millel sa Aiku ja Romekiga armutult läbu paned, jääb teekond karjääriredelil katki. Hullem veel – korralik sotsiaalmeedia uurija leiab luukered üles ka siis, kui sa nad enda arvates kapist ära olid koristanud.

Kui otsustad aga mõnda avalikku ametisse kandideerida, läheb asi täitsa käest. Kui arvad, et su konkurendid päevad otsa tagumikku laiaks istuvad, siis arva uuesti: kus on kandidaat, seal on ka kolm „detektiivi”, kes kogu su elu detailideni läbi uurivad. Ning kui nad midagi piinlikku peaksid leidma, ilmub see järgmise päeva ajalehes.

Põhimõtteliselt võib väita, et sõnavabadus ju seda tähendabki, et sa võid igaühele repressioone kartmata „pasapea” öelda. Eks mõnes mõttes tähendabki, ent sõnavabadusel on ka teine pool. Nimelt ei pruugi pank sind oma telleriks tahta, kui sa võimalikke kliente sõimama kaldud.

Vaata niisiis enne tööle kandideerimist oma sotsiaalmeediakontod üle. Sa ei pruugi teadagi, millist jama sa viis aastat tagasi kellegi Facebooki-seinal ajasid. Mina näiteks ei teadnud.

Mihkel Raud

06.11.2018