Kui riigid kokku kukuvad

2-3 minuti lugemine

Tuttav käis hiljuti kõrgetasemelisel küberturva ümarlaual. Inimesed istusid ringis ja ringe oli kaks: ühes paiknesid riikide, teises suurte tehnoloogiafirmade esindajad. Riigid istusid sisemises ehk olulisemas ning Google ja teised välises ehk nõuandvas ringis.

„Ma ei imestaks, kui olukord varsti pea peale pöördub,” ütles tuttav. „Otsustajate ringis hakkavad paiknema tehnoloogiafirmad ning riikidele jääb maailma asjade korraldamises nõuandev roll.” Igati realistlik, sest nii mõneski plaanis on tehnoloogiaettevõtete anatoomia riikidega sarnane, haardest rääkimata.

Apple’i turukapital on suurem kui Rootsi või Argentiina SKP. Google on samade näitajate poolest võimsam kui Bulgaaria või Sierra Leone. Klientide ning kodanike võrdluses on pilt veel halastamatum – Apple on müünud pea 2 miljardit iOS operatsioonisüsteemil jooksvat gadget’it ning seda on rohkem kui Hiina või India elanikkond, Euroopa Liidust rääkimata. Facebook on „kodanike” arvult veelgi suurem – 2,23 miljardit inimest. Saksamaal tegutsevast N26-nimelisest start up’ist on keegi midagi kuulnud? Neil on üle miljoni kasutaja ehk sama palju kui Eestis elanikke.

Google lipp

Uued suurriigid koguvad sarnaselt olemasolevatega kodanikelt makse ning osutavad omamoodi valitsemisteenust, mis päris maailma päris valitsustest mängeldes üle sõidab. Ameerika Ühendriikide tänase presidendi valis Mark Zuckerberg, kui USA luureteenistusi uskuda. Peagi valib ta Eestile uue parlamendi, sest sarnaselt Miramarile saavad eestlased oma informatsiooni Facebookist, seal kujuneb meie meelsus ja pole vahet, kas uudised, mis meie mõtteviisi kujundavad, tegelikkusele vastavad või mitte.

Pärisvalitsused püüavad kaasaegseid suurriike küll oma kontrolli alla saada, ent igaüks, kes Mark Zuckerbergi grillimist USA senatis nägema juhtus, saab aru, kui lootusetu see on. Pärisriigid on tegelikust elust pool sajandit maas ja seda lihtsam on tehnoloogiafirmadel inimeste elu korraldamise roll üle võtta.

Moodsate suurriikide kodanikud on tõelised patrioodid ning Apple’i fänn on valmis Google’i omale kätega kallale minema, kui see aru ei saa, miks originaal koopiast parem on. Too kodaniku ja riigi suhe on vastastikku kirglik: Apple, Google, Microsoft ja teised hoiavad oma kundedest kümne küünega kinni ning on teise ökosüsteemi kolimise võimalikult keeruliseks teinud. Mis muidugi ei tähenda, et aeg-ajalt mõni Apple’i sissekirjutusega inimene Google’isse ei loika. Uue riigi seadustega kohanemine võib aga nii raskeks kujuneda, et expat natukese aja pärast eelmisesse riiki tagasi kolib. Harjumuse jõud on röögatu ja Windowsi mees jääb Windowsi meheks isegi siis, kui mõistusega aru saab, et Mac OS on kordi mugavam.

Ühest küljest on pärisriikide vahetumine operatsioonisüsteemide vastu kahtlemata kõhedust tekitav väljavaade. Teisalt aga mugav, sest peagi ei pruugi inimese geograafiline asukoht tema elus kuigi suurt rolli mängida, juba praegu ei mängi. Igatahes jääb iga päevaga jõhkramaks muutuvas konkurentsis ellu see, kes uute riikide seadusi tunneb ja traditsiooniliste riikide kokku kukkudes ära ei minesta. Ehk see on siis omamoodi pikk vastus küsimusele, mida ma mõnikord kuulen: miks ma peaksin Tele2 blogi (või ükskõik millist tehnouudiste saiti) jälgima?

Mihkel Raud

13.01.2019