Mul on üks veider tuttav, kellel on paks rahakott ja mobiiltelefon. Selles poleks midagi imelikku, kui ta neid alati keset lauda ei asetaks, kui satun temaga kohvikus juttu ajama.

Ma ei taibanud tükk aega, mille pagana pärast ta telefoni iga kord mulle nina alla pidi toppima. Rahakott on loogiline, tüüp lihtsalt peab mulle iga kord meenutama, kui palju rikkam ta minust on. Aga telefon?

Kord, kui tolle veidrikuga taas juttu ajasin, hakkas tema telefon valjuhäälselt helisema, ja kuna see oli taas mu nina alla lükatud, nägin paratamatult sisse helistava inimese nime. See oli Toomas Hendrik Ilves. Tüüp haaras telefoni ja peaaegu röökis torusse

„Kuule sorry, vana, ma ei saa praegu rääkida, helista mulle poole tunni pärast tagasi.”

Vau, mõtlesin mina, kuid ei tihanud midagi öelda. Veidrik pani telefoni mu ette tagasi ja paari minuti pärast hakkas see uuesti helisema. Sedapuhku tekkis ekraanile uus nimi: Tiina Mõis. Taat võttis telefoni ja lausus pisut leebemal toonil: „Musike, ma helistan sulle poole tunni pärast tagasi, okei? Mul on siin üks kohtumine pooleli.”

Veidi hiljem kuulsin ma ühiselt tuttavalt, et tüüp on kõik oma kontaktid – täiesti tavalised inimesed – varjunimede all telefoni salvestanud. Nii ei helistanud talle meie kohtumise ajal ei toonane president ega üks Eesti rikkamaid naisi, vaid suvalised sõbrad, kelle ta Ilvese ja Mõisa nime all oma telefoni oli talletanud.

„Miks ta seda teeb?” uurisin ma ühiselt sõbralt.

„No mis sa arvad,” ohkas too, „eks ikka selleks, et oluline välja näha.”

„Kas tal jumala või jõuluvana nime all ka keegi telefonis on?”

„Ma ei imestaks, kui oleks.”

Mulle tuli too naeruväärsevõitu sõber meelde, kui hiljuti ühe kummalise, ent lõbusa äpi otsa komistasin. Selle nimi on „A Call From Santa!” ja lähenevate jõulude ootuses otsustasin seda testida. Äpi mõte on sarnane mu veidrikust sõbra hobiga: sa võid lasta jõuluvanal endale helistada. Vahe on selles, et helistabki jõuluvana, mitte suvaline jorss, kelle numbri sa oma telefonis jõuluvana nime alla oled salvestanud.

Kuidas siis ometi?

Tõmbad äpi käima, vajutad nupule „Planeeri kõne” ja vastad paarile olulisele küsimusele.

• Mis on su lapse (või su enda) nimi, vanus, sugu ja huvid?
• Mis on põhjus, miks jõuluvana sulle või su lapsele helistab? (Võimalusi on kümneid, näiteks „sest ta oli emmega ebaviisakas”, „sest talle on vaja kinnitust, et jõulumees on olemas” või „sest teda tuleb kempsus käima utsitada”.)
• Millal kõne peaks toimuma? (Kohe, kümne minuti pärast, poole tunni pärast.)

Kõik lihtne ja loogiline. Sul on võimalik tellida kõne 47-aastasele Mihklile, kellele meeldivad burritod, kriket ja Facebookis passimine, või 3-aastasele Mirjamile, kes armastab küpsiseid, tantsimist ja juveele.

Ongi kõik. Vajutad rohelist nuppu ja telefon hakkab tellitud ajal „We Wish You a Merry Christmas” viisil helisema. Ekraanile tekib jõuluvana pilt ja kui sa kõne vastu võtad, hakkab ta sõbralikult rääkima. Teeb jutus pause ja puha, esitab küsimusi ja reageerib vastustele.

Ta oskab su lapse nime öelda, teab tema hobisid ja jätab üldse hämmastavalt intelligentse inimese mulje. Loomulikult on kogu jutt varem salvestatud, nii lahedat äppi, kus reaalne inimene su lapsele helistab, nii odava raha eest (2 eurot) ilmselt ei saa.

Äpi ainus häda on see, et jõulumees valdab pelgalt inglise keelt. Hea uudis on aga, et kui ta helistab, kuuleb teda kogu tuba (või kohvik). Ma tean vähemalt ühte (väga veidrat) inimest, kes selle äpi endale kohe telefoni tõmbab.