Tele2 blogi

Müravaba maailm

3 minuti lugemine

Igal lapsevanemal on see õõvastav mõte vähemalt korra peast läbi käinud. Me pole valmis seda tunnistama, me kardame toda mõtet nagu surma. Ainuüksi sellest mõtlemine teeb meist koletise.

Kuid midagi pole teha, iga lapsevanem on seda vähemalt korra mõelnud. Ja kes väidab, et ei ole, see valetab.

Mis oleks, kui ma saaksin oma lapse kisa kinni keerata? Lihtsalt vajutan nuppu ja laps ei karju enam. Olgu tal mis tahes häda (enamikul juhtudel on lapse häda see, et ta ei saa piisavalt tähelepanu), mul on täiesti ükskõik, tõmban spetsiaalset heeblit ja kogu lugu. Vaikus, imeline vaikus. Mis oleks, kui …

Kole mõte, ma tean. Väikelastele on kiunumine väheseid kommunikatsioonivorme, millest täiskasvanud välja teevad.

"Nad, raiped, teavad seda väga hästi ja pistavad lõugama iga pisimagi asja peale."

Meil, see tähendab vanematel, ei jää muud üle kui nende marginaalse probleemiga tegeleda või kõrvulukustav undamine lihtsalt välja kannatada. Mis oleks, kui leiduks kolmas meetod?

Leidubki. Ma otsisin seda kaua, kuid kes otsib, see leiab. Ma proovisin lastest üle karjuda. See ei töötanud: me võisime üheskoos viis minutit järjest lõuata, aga targem (mina) andis lõpuks ikkagi järele. Ma üritasin kriiskavad lapsed teise tuppa lukustada, ent seegi ei aidanud, sest nii helikindlaid seinu pole veel leiutatud. Miski ei näinud toimivat. Kuniks ma ühe viietunnise vahemaandumise ajal end Heathrow lennujaama elektroonikapoest avastasin.

„Kas te otsiste midagi spetsiifilist?” uurin hindust müüja.

„Jah, aga ma ei julge teile öelda, mis see on,” vastasin mina.

„Hmm, seda kraami me tõesti ei müü, aga kui te soovite, siis mu onupoeg saab teid kindlasti aidata.”

„Ei-ei, ma ei otsi seda kraami,” rahustasin ma abivalmis hindut. „Ma otsin midagi, mis mu välise lärmi suhtes täiesti kurdiks muudaks.”

„Aaaa,” läks hindu nägu laia naeratust täis. „Te otsite müra likvideerivaid kõrvaklappe!”

Ega ma päris täpselt teadnud, mida otsin, aga noise cancellation tundus tõepoolest millegina, mis võiks mu elu õnnelikumaks teha. Eriti 10-tunnisel lennul, kus lisaks minu kahele põngerjale lõugavad ka kõigi ülejäänud reisijate järeltulijad. Hindu näitas mulle paari võimalikku varianti ja viis minutit hiljem lülitasin oma tuliuued Bose QuietComfort 35 klapid sisse.

Klapid

Tulemus oli liiga hea, et tõsi olla. Terminali täitev lärm kahanes pea olematuks. Ma paaritasin (juhtmevabad) klapid oma telefoniga ja isegi kõige madalamal helitugevusel tappis muusika selle viimsegi välise müra, mis ilma muusikata klappide vahelt läbi oli kostunud.

Lennukis läks asi veelgi lõbusamaks. QuietComfort 35 komplekti kuulub adapter, mis laseb sul klapid selle idiootse kolmeharulise pistikuga ühendada, mis kõigi maailma lennukite istmetesse on topitud. Jumalaga, olematukvaliteedilised klapid, mida lennukites heausksetele reisijatele pakutakse ja mis vähemalt minu kõrvad nädalateks valutama panevad! „Die Hard with a Vengeance” kõlas sellel lennul tuhandeid kordi paremini, kui ta kõigil eelnevatel lendudel minu elus kõlanud oli.

Ma vaatasin lennukisalongis ringi. Pilt oli muljetavaldav: kümned pisarais väikelapsed ja kümned õndsalt naeratavad pereisad, kõigi peas täpselt samad klapid: Bose QuietComfort 35. Ning loomulikult ahastavad emad, aga küllap on neilegi kusagil oma gadget. Ma hakkan seda otsima ja kui ma ta leian, räägin sullegi. 

Mihkel Raud

22.01.2017