Twitter teatas, et hakkab voice tweet’e ehk helisäutse lubama.

„Mõnikord jääb 280 tähemärgist väheks,” kuulutas tehnohiid pressiteates. „Seetõttu hakkame katsetama uut omadust, mis lisab Twitterile inimliku puudutuse.”

Feature on esialgu kitsa ringi peal testimisel ning toimib lihtsalt: avad uue säutsuakna, vajutad vastavat nuppu, ning räägid telefoni, selmet oma geniaalseid mõtteid kirjalikult jagada. Minu ülesanne on aga sinu helisäutsu kuulata.

Mis toob mu mobiiltelefonide maailma tüütuima trendi juurde: me oleme oma gadget’itega rääkima hakanud. Ja kes veel pole, see hakkab peagi. Vähemalt näivad teerajajad nii lootvat.

„Siri, mäng mulle biitleid!”

„Alexa, telli mulle kaerahelbeid!”

„Google, mis kell on?”

„Bixby, kas mul vihmavarju läheb täna vaja?”

„Cortana, kaugel on Viljandi Tallinnast?”

„Siin on sulle biitlid,” vastab Siri ja paneb musa käima.

„Kaerahelbed on ostukorvis, kas vormistame tellimuse ära?” ootab Alexa uut korraldust.

„Kell on kolm ja neliteist minutit,” kuulutab Google ja meenutab, et mu järgmine kohtumine algab poole tunni pärast.

„Täna on valdavalt kuiv ning vahelduva pilvisusega ilm,” ütleb Bixby ja uurib, kas mul talle veel küsimusi on.

„Ma ei oska vastata,” hädaldab Cortana. „Vaata veebist.”

Tuba on lärmi täis. Ja mitte ainult tuba – ka bussis ja trammis ja tänaval ja rongis ja teatris ja kinos ja ööklubis ja raamatukogus ja poesabas ja igal pool mujal kõnelen ma valjuhäälselt oma telefoniga. Tema kõneleb minuga vastu.

Mis aga kõige hullem – meie vestlus on ingliskeelne, sest Siri ja Alexa eesti keelt ei oska. Paremal juhul peetakse Viru tänaval inglise keeles pomisevat Mihklit kadaka-ameeriklaseks, halvemal idioodiks. Asja eest igatahes.

Ja nüüd hakkab isegi Twitter inimkeeles häältsema. Tahad teada, mida Donald Trump maailma asjust arvab? Suru kõrv vastu telefoni ja kuula! Või haruta lahti kõrvaklapid, ühenda oma Samsungi külge ning vajuta Esita-nuppu.

Viimane kants, mida mul rongis loksudes vaikselt skrollida õnnestus, on niisiis langemas. Miks? Sest rääkimine on kirjutamisest mugavam, kuulamine lihtsam kui lugemine.

Eestikeelne fraas „räägi nagu seinaga” on tähendust kaotamas, sest justnimelt seinaga me kõik vahet pidamata räägimegi. Või on seinal ja telefonil mingi põhimõtteline vahe?