Pole kurvemat kohta kui Instagram

2-3 minuti lugemine

Tegin endast täna umbes kolmekümne seitsmenda selfi. Ma viibin loodusparkidest tiines Utah’s ja siin on tõesti ilus.

Pildistada on selles osariigis nii mõndagi, alates punakivistest kanjonitest lõpetades tillukeste koskedega, mis kaljuservadelt peegelsiledatesse looduslikesse tiikidesse langevad.

Aga ma pildistan ennast. Jah, Utah jääb kah fotole, aga kõigest taustana, mis annab justkui erilise õigustuse end pildistada. Ikkagi Utah, eksole, mitte mingi tavaline Euroopa peatänav, kus iga mats on koos võlts-Spidermaniga mobiiltelefonile poseerinud.

Mihkel Raud

Mu tänane kolmekümne seitsmes selfi tuli kehv välja: ilmselt koledaim foto, mis minust kunagi tehtud. See on kõva statement, sest ilusat fotot polegi minust võimalik saada, ma näen end ju igal hommikul peeglist ja tean liigagi hästi. Aga ma lasen selle siiski läbi Instagrami filtrite ning postitan maailmale vaatamiseks. Lisan poolvaimuka teksti, täägin abikaasa ja vajutan nuppu – Share.

Algab päeva parim osa: hakkan jälgima, palju pilt laike saab. Kuue minutiga kaheksateist. Pole paha, kuigi saab ka paremini: oleks ma tütre pildi peale tirinud, koguneksid laigid kaks korda kiiremini.

Kümme minutit ja kakskümmend seitse laiki. Hakkab looma. Ma ju ütlesin, et see on päeva parim osa. Aga läheb veel paremaks.

Ma vaatan nimelt, kes mu selfit laigivad. Mis aga veel erutavam, ma pean arvet nendegi üle, kes ei laigi. Oo jaa, kuulus vanasõna „narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda vastu” omandab Instagramis moodsa tähenduse: jäta minu pilt üks kord laikimata ja ma jätan laikimata üheksa sinu oma. See värk siin on isiklik, ega Instagrami ilmaasjata sotsiaalmeediaks nimetata. Sa ikka mäletad, mida sõna „sotsiaalne” tähendab? No just: ühiskonna eri osade omavahelisi suhteid või inimese ühiskonnaliikmeks olemist puudutav. Mind puudutav! Ja sind.

Instagram on nagu saksa turist, kes üheksakümnendail Tallinna vanalinna kiitis. Eks me ju teadsime, kui kaunis meie armas pealinn on, aga lõplikult uskuma hakkasime alles siis, kui päris maailmast kinnitus saabus.

Instagramis juhtub sama: ma ju kahtlustan, kui vastupandamatult Mihkel Raua larhv Utah’ päikese käes särab, aga lõplikuks veendumiseks on kaaskodanike virtuaalset aplausi vaja. Isegi siis, kui see pelgalt kaastundest või – mis veel küünilisem – laikide vastusaamise soovist mu pildi alla tekib.

Üksindus ja tunne, et sa pole kellelegi vajalik, on kõige kohutavam vaesuse liik, teadis juba Ema Teresa, Instagrami-kontot omamatagi.

P.S. Loo parim osa? Nüüd on ka Tele2 Eesti Instagramis täitsa olemas. Vaata järgi siit!

Mihkel Raud

06.08.2018