Viimasel ajal räägitakse taas rahast. Murelikult räägitakse.

“Kel on sääste, investeeringu need viimse sendini ära,” manitsevad asjatundjad leheveergudel. Kes rahulikumal, kes suisa hüsteerilisel toonil.

“Investeerige kõik ja investeerige viivitamatult. Kohe lendab rahamaailm õhku, mull läheb suure pauguga katki, paari aasta pärast pole miski enam endine. Pandeemia ajal trükiti miljardeid dollareid juurde, raha väärtus kukub enneolematu hooga ning palju suuremal skaalal, kui keegi ette oskab kujutada.”

Nojah.

Eks me ole sarnaseid sajatusi ennegi kuulnud. Küll sulab planeet kahe aastaga üles, küll algab ilmasõda, küll saabuvad marslased/konservatiivid/liberaalid ja miski pole enam endine. Ometi pole lubatud katastroofi saabunud, kuigi seda on juba viimased paarkümmend aastat korra  kvartalis ennustatud.

Rahaga on asjad paraku teisti. Tal on käega katsutavam mõõde kui kliimal või suvalisel kodusõjal teisel pool planeeti. Raha on meil kõigil - kellel rohkem, kellel vähem - ning perspektiiv sellest ilma jääda paneb viimsegi skeptiku paanikakülvajaid kuulama.

Heakene küll. Investeerigem oma säästud siis ära. Aga kuhu?

“Kinnisvarasse,” õpetavad asjatundjad.

Aga kui mul pole nii palju, et maja või korterit osta? Ehk punnitab paar tuhat välja, aga enamaga läheb keeruliseks? Ka paar tuhat on suur summa ja ma ei taha, et selle väärtusest ülehomseks paarsada alles jääb. Kuhu ma oma paar kilo investeerin?

Gadgetitesse loomulikult!

Raha tuleb panna tarbeelektroonikasse, millest mul on esiteks praktilist kasu ja kui hästi läheb, on täna soetatud telefonil/arvutil/õmblusmasinal/föönil viiekümne aasta pärast natuke suurem väärtus. Ja kui polegi suurem, siis ehk suudab cool vidin oma väärtust pikemas perspektiivis vähemalt hoida

Mina kogun näiteks kitarre. Omamoodi gadget’id needki, kas pole? Nad on ilusad, neil on praktiline väärtus, mõne aasta pärast ka emotsionaalne. Kui ma täna õige kitarri ostan, saavad lapsed selle viiekümne aasta pärast Ebays hea raha eest maha müüa, kui muud moodi ellu ei jää.

Aga saab ka odavamalt. Vähemalt jääb selline mulje, kui uudiseid jälgida.

Näiteks müüdi hiljuti ühel oksjonil maha avamata karbis «Super Mario 64» videomäng. Ei müüdud niisama, vaid 1,32 miljoni euro eest! Pole paha, mis? Tegemist oli küll väga haruldase eksemplariga ja päris igalt Playstationi mängult on samaväärset tootlust naiivne loota. Aga midagi see kõik siiski näitab, või mis? Tuleb leida “haruldane” koopia ja ongi hästi!

Mis teeb asja “haruldaseks”? Ajalugu. Kitarr, millega on mänginud David Gilmour, maksab mitu miljonit. Telefon, millega rääkis Steve Jobs, pole palju odavam. Föön, millega Marilyn Monroe oma juukseid kuivatas, on hea investeering.

Niisiis on üks võimalus on Kaja Kallase vana iPhone ära osta ja see poole sajandi möödudes julma raha eest Osta.ee-s mehele panna.

Teine - ja tänuväärsemgi - võimalus on ise sellist elu elada, et su tänase telefoni eest kunagi pool kuningriiki tahaks loovutada. Mulle tundub see variant isegi kobedam. Ja lihtsamini teostatav, kui esmapilgul paistab. Tuleb lihtsalt erakordne olla.

Sa ju oled?