Kalleid asju suudavad kõik osta, odavate kandmiseks peab mune olema

3 minuti lugemine

Ei ole midagi ebameeldivamat kui sõbrale pettumust valmistada. Eriti siis, kui ta on naissoost.

„Mihkel, sule silmad,” manas Kirsti ühel pärastlõunal ette näo, mille teevad inimesed siis, kui on midagi kallist ostnud ja tahavad, et sina neil ostukahetsusest üle aitaksid saada.

„No mis siis nüüd?” panin silmad kuulekalt kinni.

„Tee lahti!” kamandas Kirsti. „Dadaa!”

Ta oli oma randme mu silme ette tõstnud ning seda ehtis tuliuus Apple Watch. Tundsin end automaatselt süüdi, sest olin viimased paar nädalat Kirstile nutikellasid haipinud: „Näitab aega, loeb samme, teeb EKGd, tuletab meelde, kui on vaja laua tagant püsti tõusta ning vibreerib iga kord, kui uue sõnumi saad. Kas pole imeline?”

Ilmselt oli, sest Kirsti mõjus üliõnnelikuna.

„Ma rääkisin kodus lapsele, kuidas onu Mihklil on Apple Watch,” rääkis ta õhinal. „Ja kui äge see on! Laps vaatas mulle otsa ja küsis, ega ma talle onu Mihkli kellast seepärast räägi, et tahan ise samasugust osta.”

Lapsed on targad. Kõvasti targemad kui isad ja emad.

„Nii et, Mihkel, nüüd saame kellad kõrvuti panna ja vaadata, kelle oma on…” tahtis Kirsti oma nalja sõnaga „suurem” lõpetada, kuid sai aru, et suuruse osas pole meie kellasid mõtet võrrelda. Kirsti oma oli 40 mm läbimõõduga (nagu enamikel naistel), minu oma aga tublid 44 millimeetrit.

„Noh, kus su kell on, hakkame üksteise võidu äppe käivitama,” tõmbas Kirsti oma eneseiroonilisele lausele teistsuguse joone alla.

„Eeeeee…” venitasin vastuseks. „Tead, mul on täna hoopis vanaaegne kell käe peal, selline seierite ja puruneva klaasiga,” tirisin oma Zeppelini kella varruka alt nähtavale. Eksklusiivse väljanägemisega odav käekell. Ehk täpselt selline, nagu minusugusele vuhvelmehele meeldib

kell

„Aaaaa,” oli Kirsti silmaga nähtavalt pettunud. „Noh, järgmine kord siis.”

„Järgmine kord jah.”

Ma valetasin. Mingit järgmist korda ei tule, sest olin oma Apple Watchi eelmisel nädalal maha müünud. Tahan „järgmist korda”, tuleb uus kell osta.

Miks müüsin?

Esiteks hakkas vibreerimine ajudele. Kui käekell iga paari sekundi järel tähelepanu nõuab, muutub see hiljemalt poole aastaga tüütuks. Ja seltskonnas jätan ebaviisaka mulje, sest vahin kogu aeg kella, justkui oleks mul igav. Ongi, aga seda ei ole ilus välja näidata.

Teiseks hakkas Apple Watch mu vabadusi piirama:

„Mine trenni!”

„Hinga!”

„Tõuse püsti!”

Kamoon, mees! See tähenab, kamoon, kell!

Ja kolmandaks muudab Apple Watch su tavaliseks, kuigi ma ei taha tavaline olemist kuidagi halvustada. Asi lihtsalt selles, et Apple Watch on kõigil, odav Zeppelin ainult minul. Kas pole kummaline, kuidas sajaeurone seieritega kell su viiesajaeurose Apple Watchi omanikust erilisemaks teeb?

Kalleid asju suudavad kõik osta, odavate kandmiseks peab mune olema, tahtsin Kirstile öelda. Aga ei öelnud. Kirsti on nimelt väga armas inimene. Ja eks mina olen kah, isegi kui Zeppelini kella ning vastupidise mainega.

Mihkel Raud

15.05.2019