Kui eduka äri eeldus on raha kättesaamine võimalikult lihtsaks teha, siis miks on Eestis täpselt vastupidi? Ma tahan sulle raha anda, sina tahad seda saada, kuid miskipärast oled otsustanud protsessi võimalikult keeruliseks ajada. Eriti siis, kui ma tahan e-teenuste eest maksta.

Teenuste, mille puhul asub sinu konkurent mitte kilomeetri, vaid ühe hiireklõpsu kaugusel.

Millest ma räägin? Eesti ajalehtede digitellimustest loomulikult. Oled Sa kunagi üritanud Postimeest või Päevalehte internetis lugeda? Mis seal keerulist saab olla? Lood konto, seod selle krediitkaardi, pangaarve või telefoninumbriga, ja muudkui loed, eksole? Sina saad targemaks, leheomanik rikkamaks, ning kõik on õnnelikud!

Mu teleprodutsendist sõber püüdis hiljuti kõiki suuri eesti ajalehti digitellida. Saated tahavad tegemist ning eluga on vaja kursis olla, selgitas ta. Guugeldas seejärel „telli ajaleht X”, vajutas linki ja… helistas paar tundi hiljem mulle.

„Ma ei suuda enam,” oigas ta teisel pool telefonitoru. „E-riik mu tagumik! Arvad, et kui keeruline üks digitellimuse vormistamine ikka olla saab. Igaüks on Netflixi konto teinud ja teab, kuidas selline asi vabas maailmas käib. Aga Eestis? Noh, lühidalt öeldes sunnitakse sind tagasi Hans von Risbieteri aega, kui üritad ajalehte tellida,” oli ta silmatorkavalt närvis.

„Isegi kogenud kasutaja peab mitmeid variante katse-eksituse meetodil läbi proovima, ja ka siis on tal lõpuks vaja abiliinile helistada. Seal vastab malbe naishääl, et jah, meil ongi sellega probleeme, proovige äpp kustutada ja uuesti installida.”

„Eri väljaannete kaudu sisenemine on samuti erinev,” kurtis mees edasi, sest oli ühe tellimusega kõigi sellesse meediagruppi kuuluvate ajalehtede lugemisõiguse ostnud, vähemalt enda meelest. Aga lugeda neid ikkagi ei saanud.

„Aru ei saa, mida siis lugeda saab, ülevaadet pole, kord on vaja konto arvutiga luua, siis telefoniga, brauseris ja äpis on kõik erinev, aeg-ajalt avanevad lehed automaatselt, aeg-ajalt on vaja uuesti käsitsi ja ebamugavalt parooli sisestada, vahel ei toimi see ka,” ahastas sõber edasi.

„Ja no kui standardsest erinevat varianti tahta, näiteks pere- või mitme inimese pakett, siis ei suuda isegi abiliin seletada, mitu inimest korraga või kokku lugeda saab, milline on erinevus samaaegsel ja kordamööda lugemisel, erinevatel seadmetel ja nii edasi. Mujal maailmas toimivad samasugused teenused intuitiivselt, loogiliselt ja mugavalt. Aga Eesti ajalehtede omad torkavad silma selle poolest, et neid pole võimalik kasutada.”

Lõpuks ütles sõber, et ei viitsi sellega kauem tegeleda ning vähemalt ühe inimese raha jäi mõlemal suurel siinsel meediagrupil saamata. Lehetoimetused on müügimehi täis, ajakirjanikke näib kah olevat, keda aga pole, on võimekad programmeerijad. Sellised, kes suudaks arendada äpi, mida pole vaja töölesaamiseks kümme korda alla laadida ja siis uuesti ära kustutada.

Mihkel Raud

18.06.2019