Hei! Mina olen Enari. Oma esimeses postituses näitasin, et sihtimata nool tabab alati märki! Saabusin Tele2te mõnes mõttes tühja koha pealt, aga tuleb välja, et jõudsin õigesse kohta. Aga mida ma siis Tele2st arvasin? Kuidas päriselt oli? Millist teenindust ma pakkuda tahan ja mida teistelt ootan? 

Kui rääkida heast teenindusest, siis olgem ausad, teistele heade emotsioonide pakkumise eelduseks on see, et tunned ennast ise hinnatuna ja olulisena. Mina tunnen, seepärast olen ilmselt ka Tele2te jäänud. Kui aus olla, siis oli Tele2 puhul kõige suuremaks üllatuseks just see, kuidas ettevõte suhtub kliendisuhtlusesse, aga eriti just enda inimestesse. Mõne ettevõtte puhul võib ette kujutada lausa redelit, kus kõige ülemisel ja tähtsamal pulgal on bossid ja kõige alumisel klienditeenindajad. Tele2s võin suure mure korral võin täiesti muretult (jah, mure korral muretult!) ka kaugemate kolleegide poole pöörduda ja abi paluda – keegi ei vaata viltu, et miks ma kirjutan?  

Hea teeninduse hindamisest 

Teenindustöö paneb märkama ka detaile väljaspool tööpäeva, selline on minu kogemus. Kuna olen iseloomult pigem introvertne, siis olen alati olnud see klient, kes ei oota, et mulle ligi tullakse. Olen mõelnud, et saan ju ise enda hakkama ja kui vaja, leian ka ise teenindaja üles. Nüüd vaatan kõike täiesti teise pilguga. Kusjuures, pidin selle postituse kirjutamist pisut edasi lükkama, sest käisin ootamatult tarkusehammast välja tõmbamas. Kurbnaljakal kombel sain päris kehva teeninduse osaliseks. See viis mu mõtted paratamatult sellele, et võrdlesin enda peas seda, kuidas ma ise meie sõpradesse suhtuda üritan ja kuidas tema minusse suhtus. Ehkki need on erinevad kohad ja erinevad tööd, siis ei olnud just kõige parem kliendikogemus. 

Introvertne teenindaja? 

Mõtlesin, et oleks põnev rääkida sellest, kuidas introvertse loomuga inimene teenindajana toime tuleb – olen kindel, et meie suure Tele2 pere hulgas on minu moodi inimesi ikka omajagu. Pean tunnistama, et eks kõige lihtsam on ka mul endal suhelda ikka avatud inimestega, ent samas on mu enda iseloom õpetanud mind päris osavaks inimloomuse lahtimuukijaks. Mõne inimese avamine jõuab päris palju jõudu, ent seda suurem on positiivne emotsioon, kui see lõpuks õnnestub!  

Millist nippi ma tagasihoidlike inimeste avamiseks teistele jagaksin? Peamine soovitus: tunne ära õige hetk! Eks võõraste inimestega suheldes kipuvad kõik esmalt natuke kinnisemad olema ja ega meie sõbradki selle poolest erine. Ent minu kogemuse põhjal ei tasu sellest heituda, vaid tuleb olla järjepidevalt avatud ja sõbralik. Tihtipeale jõuan ühel hetkel vestlusega sellisesse paika, kus inimene tunneb, et ma tahan teda kuulata ja räägib järjest avatumalt. Luban, et õige võtmega avaneb ka kõige kinnisem uks!

Enari Felman

Tele2 müügispetsialist