Kunagi jooksis Eestis tõsieluseriaal nimega „Naistevahetus“. Selle sisu seisnes lühidalt eksperimendis, mille käigus kaks naist omavahel kohad vahetasid – üks läks teise ning teine esimese koju elama. Mehed jäid vahetamata ning draamat tekkis kui palju. Vaatajaid veel rohkem. 

Tänapäeval oleks taolise teleformaadi ekraanile toomine mõnevõrra keerulisem, sest aeg on muutunud ja televaatajate ning -jaamade arusaam hea ja halva maitse piirist vähem ähmane. Aga kui naist ongi keeruline vahetada – vähemalt telesaates –, siis telefonide vahetus näib aina enam moodi minevat. 

Tootjad ei püüa enam isegi varjata, et nad kaks aastat vanad mudelid tarkvarauuenduste kaudu kasutamiskõlbmatuks muudavad. Mõni ime siis, et telefonivahetamise reklaamid eetrit täidavad, isegi kui ülejäänud programm sama kaaslase juures püsimist jutlustab. 

Häda selles, et telefoni pidevalt uuendades tekib inimesel ekslik illusioon, et tema tehniline vereside ülejäänud maailmaga on kestvalt kaasaegne ehk up to date, nagu inglise keeles öeldakse. Justkui eksisteeriks telefon mingis eraldiseisvas vaakumis ja kõik ülejäänu – telemastid, ruuterid ja nõnda edasi – selle toimimises mingit rolli ei mängi. Mängib aga küll ja kuidas veel. Eriti siis, kui telefoni koduse wifi-ühenduse kaudu ümbritseva maailmaga seod. 

Ja siin sisenebki mängu teleformaat, mis tuleks nüüd ja kohe teleekraanidele toimetada: „Ruuterivahetus“. Formaadi sisu oleks veel lihtsam kui „Naistevahetuses“ – kui vana ruuter töötamise lõpetab (ja see juhtub vältimatult!), tuleb kohe uus hankida. Aegunud ruuter on nimelt nagu 2001. aastast pärit telefon: põhimõtteliselt saab sellega asjad aetud, ent toimingutele kuluv aeg on üüratu. 

Ruuteri keskmine eluiga on 3–5 aastat ja kuigi see võib selle aja möödumisel pildi ette võtta ja signaaligi näidata, ei pruugi see kõigest hoolimata rahuldavalt töötada. Kui sa ikka Delfi või Tele2 kodulehe täielikku avanemist pool päeva pead ootama, siis on see märk surmavalt haigestunud ruuterist. 

Mõnikord on teokiirusele taandunud ruuterile võimalik esmaabi osutada. Näiteks paremasse asukohta, riiulile või kapi otsa tõsta. Või vool korraks tagant võtta ja ruuter seejärel uuesti käivitada (tuntakse restardi nime all). Ent kui nendest nippidest kasu pole, on aeg jalad selga võtta ning uue ruuteri jahile minna.

Mul õnnestus kunagi mitu aastat sellise ruuteriga elada, mis mu arvuti võimsust kasutadagi ei lubanud. Netikiirust polnud ollagi, mis sest, et uusima MacBooki reklaam kosmilist tempot oli lubanud. 

Lidusin pisarsilmil arvutipoodi ja teatasin, et mulle müüdud arvuti on kas katki või oli müügimees mulle näkku valetanud, kui senikogematut jõudlust lubas. 

Tüüp vaatas mulle mõistmatult otsa ja küsis, kuidas ma internetis käin. 

„Wifiga, loomulikult,“ vastasin sama mõistmatult.

„Jaa-jaa,“ muutus tüüp vaat et üleolevaks. „Aga mis ruuteriga?“

„Kust mina tean?“ muutusin veel üleolevamaks. 

Kuni sain teada, et kümme aastat vanast ruuterist pole täit kiirust põhjust lootagi ja olgu ma nüüd musi ning vahetagu oma pagana ruuter välja, selle asemel et arvutipoe spetside kallist aega lollide küsimustega raisata. 

Tollest ajast vahetan ruuterit tihedamalt kui telefoni. Mis on seda mõnusam, et ruuterivahetus on telefonivahetusest kõvasti soodsam. Ja kõvasti vähem piinlik kui naistevahetus.