Kaasaegsed arvutid on nagu Albikära Ants. Tead, kes see oli? Albikära Ants oli mees, kes pojaga laadalt hobuse ostis ja koju hakkas minema. Kuna neil oli kahepeale üks hobune, otsustati kordamööda tolle seljas sõita.

Kui väike Ants oli natuke maad sõitnud, tuli neile mitu külameest vastu, kes kohe hurjutama kukkusid: „Oma vana isa laseb ta kui karjapoissi maas joosta ja ise istub nagu prints hobuse turjal.”

Poiss ronis hobuse seljast maha, vana Ants asemele. Neile tuli vastu hulk heinalisi. „Vanamees, kas sul häbi ei ole!” pistsid need lõugama. „Ise istub nagu Türgi sultan hobuse seljas ja poeg jooksku maas.”

Vanamees ei tahtnud rahva vihaalune olla ja kamandas poisi enda taha hobuse selga. Natuke maad sõidetud, tuli neile vastu hulk naisi.

„No vaata kurjategijaid!” hakkasid nood hurjutama. „Kaks meest üheainsa hobuse seljas! Mis te vaesest loomast piinate!”

Seepeale kobisid mõlemad hobuse seljast maha ja kõndisid looma kõrval jalgsi edasi. Veidi aja pärast viis tee neid mööda hulgast kruusakaevajatest.

„Miks te oma seltsimeest seljas ei kanna?” naersid need. „Vaadake, kuidas ta jalad juba risti käivad. Minge talle appi!”

Arvutitega on sama pull – ükskõik kui äge mudel müügile ei tule, ikka leidub neid, kes rahul pole. Küll on arvuti liiga aeglane, küll liig kiire. Küll on trackpad uimane, küll ülearu närviline. Küll läheb arvuti kuumaks, küll jätab kasutaja täitsa külmaks. Küll jooksutab Windowsi, küll Mac OSi. Küll on ekraan liiga pisike, küll ilmatuma suur. Alati on mingi häda.

Ja ometi punnitavad kõik tootjad elu eest, et ideaalset arvutit luua. Tehnoloogiafirmad on kui läti helilooja Raimonds Pauls, kelle unistuseks oli kirjutada laul, mis meeldib absoluutselt kõigile. Eks ta teadis, kui võimatu see on, ent üritas ikka. Ja üritavad ka kõik Lenovod ning Dellid.

Kes teeb arvuti, mille ekraan tuleb kere küljest ära. Kes sellise, millele on klaviatuur võimalik juurde kruvida. Kes ründab turgu masinaga, mis paindub nagu Kristina Bellanova oma parimatel päevadel. Kes leiutab kompuutri, mis on võimalik kümneks legoklotsiks lahutada ja seejärel omatahtsi tagasi kokku panna.

Ma tahaksin neid imearvuteid armastada. Mulle meeldiks hästi toimiv hübriid, mida saaks kord läpaka, kord tahvlina kasutada. Kahjuks jäävad aga kõik kaarduvad võluriistad jänni kõige peamisega – arvutina töötamisega.

Nii ma uskusin. Kuni pime juhus mu Google Pixelbookiga kokku viis. Pixelbook jooksutab Chrome OSi, mis on teatavate mööndustega lihtsalt üks Chrome’i brauser. Põhimõtteliselt töötavad Pixelbookis ka Androidi äpid ja arvuti on tahvliks kokku vajutatav, kuid mitte see pole Pixelbooki seksikaim omadus.

Google’i läpakat on nimelt võimalik sadat erinevat moodi ja tuhande erineva kalde all enda ette asetada. Lõpuks ometi on keegi loonud arvuti, mida on lennuki turistiklassis võimalik kööbakale lauale panna ning filme vaadata. Või loengut pidades sundimatult märkmeid piiluda. Või vestlussaadet juhtides küsimusi maha veerida.

Pixelbookiga on võimalik ära teha kõik asjad, mida minusugune arvutis teeb: Google’i veebiäpid lasevad rahulikult kirjutada, surfata, alla laadida ja Facebookis sõimelda. Mis aga kõige olulisem: Pixelbookil on midagi, mille puudumine ei lase iPad Pro’d peamise töövahendina kasutada – jumalik klaviatuur. Ma ei kasuta seda sõna kergekäeliselt, aga Pixelbook on ses osas konkurentidest valgusaastate kaugusel.

Eestis pole Pixelbook vist küll ametlikult müügil, kuid põhimõtteliselt on igal huvilisel võimalik see „odava” raha eest kätte saada – see tähendab umbes 700 euroga (kui hea pakkumise otsa komistad), mis on ühe Chromebooki kohta küll hirmuäratav, ent peamiste konkurentidega (ehk väikeste Macidega) võrreldes täiesti talutav hind. Ja ta näeb supercool ja eksklusiivne välja, mis on – väga võimalik – vaat et tähtsaim Pixelbooki omadus. Tõmbad masina suvalises Kalamaja kohvikus kotist välja ning oled automaatselt kõigi hipsterite jumal!

Mihkel Raud

08.03.2019