Mul on üks sõber. Hullem gadget’ite friik kui mina. Iga kord, kui endale uut telefoni hakkab ostma, helistab mulle. Meie vestlus kulgeb umbes nii:

Sõber: „Mis iPhone sul on praegu?”

Mina: „11.”

Sõber: „Aaa, ma mõtlesin, et XR. Aga, noh, XR-i ei julge enam Kalamajas välja võtta, hakatakse mõnitama.”

Mina: „Noh, 11 on põhimõtteliselt sama, mis XR.”

Sõber: „Mhmh, lihtsalt tiba kiirem prose, jah? Nojah, eks Apple peab neid ju kuidagi müüma. Kuule, ma hakkan uut ostma. Tahaks seda kõige kangemat, aga jube kallis. Pealegi pole ma kindel, et mul on kolme objektiivi vaja, alles oli neil kõigil ju üks.”

Mina: „Hmm, kas sa vanasti just seepärast ei tahtnud neid kõige kallimaid, et need tegid jube häid pilte?”

Sõber: „Nojah, tahtsin küll, kõik õige. Aga tonn on ikka natsa kallis telefoni eest, kas pole?"

Mina: „Kuidas võtta. Telefon on su kõige intiimsem ese. Mida sa veel nii tihedalt peos hoiad? Sa ei puuduta isegi naist nii tihti kui oma telefoni. Keegi ei puuduta, naised kaasa arvatud.”

Sõber: „Hahahahaaaa. Ega jah. Aga kui suure mäluga sul telefon on?”

Mina: „64 giga.”

Sõber: „Kõige väiksem? Mitte 256?”

Mina: „Mida ma selle 256ga teen? Mul on pilves kõik asjad.”

Sõber: „Aga fotod? Sa videoid üldse ei tee või?”

Mina: „Teen ikka, aga 64 giga on julmalt palju, kui rahulikult järele mõelda.”

Sõber: „No võib-olla jah. Mul on alati maksimaalne maht olnud. Aga hind on selle võrra krõbedam. Paras peavalu on see telefoni ostmine.”

Mina: „No tegelikult ei ole.”

Sõber: „Kuidas ei ole? Nii palju erinevaid konfiguratsioone. Lolliks võib minna. Ma olen kolm päeva research’i teinud, ikka ei suuda ära otsustada. Milline ekraani suurus, milline mälumaht, isegi värvi ei suuda valida.”

Mina: „No aga lapsepõlves suutsid ju?”

Sõber: „Lapsepõlves polnudki ju mobiiltelefone.”

Mina: „No just.”

Sõber: „Kuule, ma mõtlesin praegu välja, millise telefoni ostan.”

Mina: „Lahe, palju õnne! Millise siis?”

Sõber: „Nagu lapsepõlves.”

Mina: „Kettaga?”

Sõber: „Ei. Sellise, mis mulle meeldib. Nii lihtne ongi. Sellepärast me neid ju ostamegi. Ega meil neid vaja pole, igal aastal uut telefoni. Me ostame neid, sest need meeldivad meile. Ja täiesti pointless on mingite konfiguratsioonide üle juurelda. Mis vahet seal on, nii kaua, kui telefon sulle meeldib? Kui meeldib kõige suurema mäluga, siis on nii. Kui tahad ainult ühte kaamerat, siis on naa. Loogiline ju?”

Mina: „Täiega.”

Me oleme selliseid vestlusi pidanud alates mobiiltelefonide leiutamisest. Need algavad alati ühe ja sama agooniaga – millist uut mudelit valida? Ning lõppevad alati sama tulemusega: tuleb osta telefon, mis sulle meeldib. Sellepärast me neid ju üldse ostmegi, suured lapsed, nagu me oleme.