On sul meeles, kuidas lapsena detsembri alguses näärivanale kirja kirjutasid? Või jõulumehele, kui su lapsepõlv veidi hilisemasse aega sattus? 

„Tere, armas näärimees!“ kribasid ema juhatusel valgele paberilehele ning lugesid üles kõik imelised teod, millega lõppeva aasta jooksul hakkama olid saanud. Ning kirjutasid seejärel väriseva käega, millist kinki nende suurepäraste tegude eest ootad. 

See kiri oli osa sinu isiklikust jõuluimest ning tõeliselt maagiliseks muutus see siis, kui 24. detsembri õhtul tõelisuseks sai – jõulutaat lasi ukse taga kella, lasi sul luuletuse ette lugeda ning koukis seejärel paunast välja just täpselt selle meelehea, mille soovist sa talle oma südamlikus kirjas teada olid andnud. Oh neid aegu!

Tänaseks on kõik jõuluimed mõnevõrra moodsamad tunnused omandanud. Minu lapsed näiteks jagavad juba oktoobri lõpus (kes siis ametliku jõulukuu alguseni kannatab oodata!) kõigi sugulastega faili, mille nad oma arvutites on koostanud. See fail sisaldab listi esemetest, mida nad „jõulumehelt“ ootavad ning jutumärgid pole siinkohal juhuslikud – kaasaegne jõnglane kaotab usu jõulutaadi olemasolusse hiljemalt teiseks eluaastaks. Ehk hetkeks, mil ta maailma toimimise loogikat mõistma hakkab. Seletamatagi selge, et pika habemega vanamees, kes paari päeva jooksul absoluutselt kõikidesse maailma kodudesse jõuab, sellesse loogikasse ei mahu. Uue aja laps on praktiline ning selle asemel, et väljamõeldud tegelastele nõretavaid kirju kribada, koostab ta kinginimekirja ning šeerib seda mõne pilverakenduse abil kõigiga, kellelt on põhjust jõulukinki oodata.

Sel aastal sisaldas mu mõlema väikese lapse wishlist ei midagi vähemat kui tuliuut iPhone’i. Tuhat kulli kummagi võsukese kohta tundub hullumeelne isegi siis, kui selle raha teenimiseks mitu kuud töötama ei peaks. Sest millist pedagoogilist eeskuju me oma võsukestele näitame, kui iga nende tuju peale krediitkaardi järele haarame? Seda enam, et lapsel on raha väärtuse tajumisega mõningaid probleeme. Miks ei peakski? Peer pressure ehk klassikaaslaste surve kõige värskema telefoni omamiseks on sadu kordi suurem kui suutlikkus mõista, kui palju täiskasvanu selle hankimiseks tööd peab rabama.

Ja ometi armastad sa oma lapsi rohkem kui kedagi teist. Ja sa tahad neid õnnelikuks teha, isegi siis, kui õnnelik olemine parimal juhul nädalakese kestab – ka sina tüdined oma uuest telefonist kiiremini, kui jõuad kõik selle võimalused selgeks teha. Miks peaks laps sinust erinema? Nii ei jää sul muud üle, kui hambad huulde lüüa ning ihaldatud telo jõulumehe kingikotti sokutada. Lapse õnn on maailma tähtsaim asi.

Parim viis tänapäeva veidruste seas navigeerida on mõista, et maailm muutub. Üks võimalus on muutuvale maailmale, käed puusas, vastu astuda. Teine – ja oluliselt tulemuslikum – on teisenenud reaalsusega leppida. Mis on seda lihtsam, et tegelikult on igal lapsevanemal võimalik oma järglased üle kavaldada: iPhone 16 võib olla uusim mudel, ent iPhone 15 või 14 teevad töö täpselt sama hästi ära. Ja maksavad sealjuures oluliselt vähem!  

Niisiis – uus iPhone küll, aga mitte uusim! Laps saab õnnelikuks ja sina pääsed pankrotist. Ja ilmselt pole mul vaja lisada, millise teenusepakkuja juures on igati korralike ja natuke vanemate mudelite hinnad detsembris kõige šokeerivamalt alla potsatanud.

Häid jõule!