Kui suur on mõistlik telefoniarve?

3 minuti lugemine
telefoniarve

Läksin 2003. aasta kevadel elus esimest korda Apple’i poodi. Steve Jobs oli mõned kuud varem tuliuut 12-tollist PowerBooki näidanud ja loomulikult oli mul seda hädasti vaja. Kohe nii hädasti, et spetsiaalselt selleks Los Angelesse lennata, sest toona jõudis värske tehnokraam Eestisse veel suurema ajalise viitega kui praegu. 

Ma polnud ainus, kel uut PowerBooki hädasti vaja oli. Ka üks Tartus elav sõber palus, et toogu ma talle üks. Mis seal ikka. Vaatasin Apple’i kodulehelt hinnad üle, lugesin sularahadollarid taskusse (krediitkaarte toona eestlastel väga polnud) ja palusin kauplusse jõudes arvutid sisse pakkida.

Kassas teatas aga udupeente prillidega noormees, et mu kaks arvutit maksavad umbes 15% rohkem, kui olin raha kaasa võtnud. Ameerikas arvestatakse tax’id (ehk meie mõistes käibemaks) hinnale juurde alles siis, kui maksma hakkad ja väljareklaamitud hinnad on tegelikkusest mõnevõrra madalamad. Ei jäänud muud üle, kui lähima sularahaautomaadi juurde liduda ja puuduvad dollarit masinast välja lasta.

Telefoniarvetega on Ameerikas asi veel hullem: neile lisanduvad kõikvõimalikud „tasud” ja nii võib vabalt juhtuda, et ostad 50-dollarilise kuumaksumusega paketi, maksma hakkad aga 70–80 dollarit. Mis toob mu küsimuseni, kui suur või täpsemalt öeldes väike võiks ideaalis üks telefoniarve olla? Ning mida selle saavutamiseks teha Eestis, kus peidetud tasusid hinnale üldiselt ei lisata?

Millal sa viimati oma mobiiliarvesse süvenesid? Kas sa ikka tead, et sellel on lugematu hulk ridasid, igaüks eraldi ehk kõigest mõneeurose väärtusega, kuid kokku tuleb mitukümmend? Oled sa kursis, kui palju ja mille eest sa maksad? Ning mis kõige olulisem: on sul seda kõike ilmtingimata vaja? Kas on mõtet maksta paarikümne giga andmeside eest, kui tegelikult kasutad heal juhul kolm? On sul vaja mobiil-ID eest maksta, kui sa seda tegelikult ei kasuta? Ja nii edasi.

Küsimusele „kui suur on mõistlik telefoniarve?” saab lihtsalt vastata: täpselt nii suur, kui sul tegelikult vaja on, ning palju väiksem, kui sa arvad, et sul vaja läheb.

Minusugune tola võtab alati kõige kallima paketi, sest arvab, et natuke odavama ja vähemaga ei saa hakkama. Tegelikult saan väga hästi, sest mul pole suurt ettevõtet, mida juhtida; tuhandeid kliente, kellega kogu aeg ühenduses olla; ega miljonit faili, mida rongis või auto tagaistmel avada. Aga mõnel inimesel on nii ettevõte kui kliendid. Ja sellise inimese jaoks on „normaalne telefoniarve” selline, mis tema vajadused täidab.

Kõige olulisem on niisiis oma vajadused läbi mõelda, selleks kasvõi spetsiaalsete lahenduste (Screen Time jne) abil täpselt mõõtes, kui palju sa telefoniga räägid või netis surfad.  „Elementaarne, Watson,” nagu minu lapsepõlves öeldi.

„Kellele ema, kellele tütar,” nagu praegu öeldakse. 

Mihkel Raud

18.12.2020